Eesti mõisad

Elame „tuhande mõisa maal“, kuhu on jätnud jälje Taani kuningas, Rootsi palgasõdurid, sakslased, poolakad, šotlased ja Vene tsaar.

Mõisal on eri keeltes erinev nimetus- villa, manor, usadba, mõza, muiža. Mõis on paik, kus väsinud hing võis leida rahu. Kuhu võis linnast pageda, kus kohtuda sõpradega ja pidada kirjavahetust. Mõisas võis võtta seljast tooga ja jalutada üle roheliste aasade ja kuldsete viljapõldude, näha, kuidas hommikuti läheb kellade kõlksudes sööma kari. Kuidas vaikus vallutab meeled ja puhkus taastab jõu. Mõisast nagu ka talust oleme pärit. Mõisast on eestlane saanud kaasa oma visa ja edeva loomuse. Mõis on eestlasele nagu kirik.

Mõisad on tänini alles- suured sammaste ja tornidega majad, ümber pargid ja põlispuud. Kui 20. saj algul oli Eestis üle 1200 mõisa peahoone, siis sajandi lõpuks oli neid äratuntaval algkujul alles jäänud umbes kolmandik. Enamik säilinud ehitistest on rajatud 18.–19. saj vahetusel ning mõjutatud eriti historitsismist. Hävingust päästetud mõisad on restaureeritud ja nendes tegutsevad hotellid, spaad, käsitöökojad. Osad mõisad on kasutusel kontserdipaikadena, paljud mõisad on eraomandis ning osad tegutsevad muuseumitena. Väike osa mõisatest on kasutusel koolidena.

Vanadelt kaartidelt võib näha, kui tihedalt on Eestis kunagi mõisaid olnud: 874 era- ehk rüütlimõisat, 165 kroonumõisat, 22 linnamõisat ja 13 rüütelkondade valduses seisnud mõisat, lisaks veel sadakond pastoraati ehk kirikumõisat. Tegu on olnud maaga, kus Esimese maailmasõja eelõhtulgi püsis suurem osa varast ja võimust ikka veel mõisnike käes, või nagu on tõdenud baltisaksa ajaloolane Reinhard Wittram: „Eestimaa provints – too puhtaim aadlimaa terve maamuna peal“.

Mooste mõis

Mooste mõis (saksa keeles Moisekatz) oli rüütlimõis Põlva kihelkonnas Võrumaal. Tänapäeval jääb kunagine mõisasüda Mooste alevikku Põlva maakonna Põlva vallas. Mooste mõis rajati 16. sajandi lõpus, mil Poola kuningas Stefan Batory läänistas selle piirkonna Võnnu maakohtunikule Wilhelm Sturtzile. 17. sajandi esimesel poolel kinkis Rootsi kuningas Gustav II Adolf mõisa ooberst Joachim Nicolaus von Gürstenbergile. Tänapäevani säilinud suur ja uhke mõisakompleks pärineb 20. sajandi algusest, mil mõisa omandasid Nolckenite suguvõsa. Mooste mõisa peahoones tegutseb nüüdisajal Mooste Põhikool.

Jäneda mõis

Esimesed kirjalikud teated Jänedast on 1353. aastast, mil Tallinna piiskop omandas Liivimaa ordu käest siinsed maavaldused. Esimest korda mainiti mõisa 1510. aastal. Mõis on mitu korda omanikku vahetanud: see on olnud seotud Taubede, Fersenite, Maydellide, Baggehufwudtide, Löwensternide jt aadliperekondadega. Mõis on kuulunud paljudele baltisaksa suguvõsadele, kellest viimased olid von Benckendorffid. Nende ehitatud ongi praeguseni säilinud mõisa peahoone ning abi- ja kõrvalhooned. Kultuurilukku on läinud Jäneda viimane mõisaproua Maria Zakrevskaja-Benckendorff-Budberg, kelle elu oli täis seiklusi ja lähedasi suhteid  kuulsate meestega. 1921. aastal toodi Tallinnast Jänedale Eesti vanim põllumajanduslik keskeriõppeasutus – Põhja-Eesti Põllutöökeskkool. Kogu Jäneda areng 20. sajandil on seotud põllumeeste kooliga. Siin on õppinud ja õpetanud paljud tuntud inimesed.  Tänapäeval töötab endises koolihoones Maamajanduse Infokeskuseerimisfirma Agorek OÜ ning Jäneda Raamatupidamise ja Nõuandebüroo, samuti MTÜ Abiks Põllumehele, mis on ainus taasiseseisvumise algusest peale järjepidevalt tegutsenud põllumajanduslik nõuandeteenistus Eestis. Lossi tornis asub muusika-tähetorn, mis on helilooja Urmas Sisaski töö- ja kontserdiruum ning astronoomiliste vaatluste läbiviimise koht.

Ruila mõis

Ruila mõis oli rüütlimõis Harjumaal Hageri kihelkonnas. Tänapäeval jääb mõisakompleks Harju maakonna Saue valla maadele. Ruila mõisa (Ruil) mainiti esmakordselt 1417. aastal, kui mõis oli Tallinna linnusekomtuuri residents. Alates 1622. aastast oli mõis Ulrichite valduses. Ruila mõis kuulus Ulrichite suguvõsale läbi mitme põlvkonna. Kui mõisa pärinud Friedrich Johann von Ulrichi (1744–1801) neljas tütar Katharina Friederike abiellus Magnus Adolph Theodor von Bremeniga, läks mõis 1814. aastast Bremenite suguvõsa kätte ja kuni 1939. aasta ümberasumiseni kuulus mõis Bremenitele. Mõisa härrastemaja püstitasid 1859. aastal Bremenid. Hoone esimene korrus on kivist, teine puidust. Praegust mõisahoonet võib lugeda klassitsistlike lisanditega historitsistlikus stiilis ehitiseks. 17. sajandil püstitatud esimene korrus on ehitatud paekivist ja 19. sajandil lisatud teine korrus on puidust. Mõlemal korrusel on säilinud 19. sajandi ahje, barokse vormistusega tahveluksi ning laud- ja parkettpõrandaid. Hoones on 11 mõisaaegset ahju, mis on senini töökorras.Mõisa peahoones asub tänapäeval kool, tallis tegutseb ratsaspordibaas. Säilinud on ka muid kõrvalhooneid ja suur park.

Kõltsu mõis

Kõltsu "mõis" (saksa keeles Wellenhof) oli suvituskoht (saksa k. "villa"; vene k. "дача") ja poolmõis Keila kihelkonnas Harjumaal. Hiljemalt 1689. aastal oli sellenimeline hajatalu Keila kihelkonna Põllküla mõisa koosseisus. Kõltsu maaüksuse praeguseni säilinud suvituskoha hoonestuse rajas paruniproua Benedicte v. Uexküll 19. sajandi lõpul, mil talud likvideeriti ning maaüksus jagati viieks suvituskohaks (villa Wellenhof, villa Seehof, villa Koppelmann, villa Tannensee ja villa Koske). Sel aastal kuulus mõisale 100 tiinu maad. Aastal 1891 valmis ka Kõltsu mõisa härrastemaja, mille katust katsid Soomest toodud sindlid. Rahvasuu räägib, et Benedicte armastanud väga roose ja istutas neid lisaks häärberi ümbrusele ka randa, nii et sealt hakkasid kurdlehised roosid teistesse ümbruskonna randadesse levima. Alates 1909. aastast kuni ümberasumiseni kuulus Kõltsu nime kandev suvituskoht v. Mohrenschildtidele. Seoses sellega, et tegemist ei olnud mõisaga, ei laienenud sellele ka 1919. aasta Maaseadusega kehtestatud sundvõõrandamine. Hiljem tegutses seal suviti pansion. Suvitajaid kutsus rannast lõunale kell, mille helin kostnud vaikse ilmaga ka Kersalu randa. Teise maailmasõja järel tegutses mõisa peahoones Leen Kullmani nimeline Klooga I pioneerilaager. Laste jaoks ehitati uued hooned, häärberis elasid kasvatajad. Aastal 2007 koostati projekt mõisahoone taastamiseks. Praegu üüritakse taastatud endise Wellenhofi suvitushoone ruume nõupidamiste ja etenduste jaoks.

Olustvere mõis

16. sajandil kuulus Olustvere Schillingite aadliperekonnale. Olustvere mõisa vana härrastemaja valmis ühekorruselisena 17. sajandil. Teine korrus lisati 1900. aastate alguses. Mõisa viinavabrik ehitati 1850. aastail. Mõis vahetas omanikke mitmeid kordi. Krahv Pontus Fredrik De la Gardie (1630–1692) pantis selle lõplikult ära: 1668. aastal sai pandihärraks Johann von Schlippenbach. Pandilepingu lõppedes siirdus mõis De la Gardie´dele tagasi. 1903. aastal valmis mõisa uus inglise maamajade stiilis ehitatud historitsistlik härrastemaja, kuhu oli sisse toodud elektrivõrk, keskküte, telefon ja veevärk. Arhitektiks oli arvatavasti Arcibald MacPherson. 1912–13 ehitati Olustvere mõisa juurde aitkuivati, mis oli valmimise hetkel esimene elektrifitseeritud ja automatiseeritud aitkuivati Baltikumis. Kuivati on endiselt kasutuses. 1920. aastal kolis mõisahoonesse Eesti Aleksandri Põllutöökeskkool (tänapäeval Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskool), mis nüüd asub 1985. aastal valminud uues hoones. Tänasel päeval asub mõisahoones turismikeskus ja Olustvere muuseum.

Kalvi mõis

Kalvi mõis (saksa keeles Pöddes) oli mõis Viru-Nigula kihelkonnas, Virumaal. Mõisa härrastemaja asub Kalvi külas, mis tänapäeval jääb Lääne-Viru maakonda Viru-Nigula valda. Mõisa mainiti esimest korda 1485. aastal, kui lossi valdaja Hans Lode lossimaja ja mõisa (Pöddese, tõestuskirjades ka Podwes, Podwis) tuhande marga eest Tallinna piiskopile Simon von der Borchile pantis. Nime Kalvi (Kalf, Kalve) sai mõis selle hilisematelt omanikelt, kui Jürgen Kalf 1551. aasta 24. augustil oma vennale Diedrichile jättis. 18. sajandist kuulus mõis Essenitele, Schoulzidele, Baranoffidele, Lvovskitele ja Schillingitele. Mõisa viimased omanikud olid Schillingid. Mõisa uus peahoone valmis vahetult enne Esimest maailmasõda. Eesti NSV ajal asus mõisa peahoones Kalvi sanatoorium-profülaktoorium. Pärast erakätesse minekut on mõis juhukülalistele suletud.

Sangaste mõis

Sangaste mõis (saksa keeles Schloß Sagnitz, vene keeles Шлосс-Загниц) oli rüütlimõis Sangaste kihelkonnas Tartumaal. Nüüdisajal jääb kunagine mõis Valga maakonna Otepää valda. Keskajal oli Sangaste Tartu piiskopi tähtsamaid lauamõisaid. 1626. aastal kinkis Gustav II Adolf mõisa diplomaadile Christoph Ludwig Raschele. 17. sajandi viimasel kolmandikul oli mõisa rentnik Liivimaa maamarssal ja Riia komandant, oberst Gotthard Wilhelm von Budberg. 1723. aastal andis Peeter I mõisa koos Karula kihelkonna Karula ja Kaagjärve mõisaga kindralleitnandile ja sõjakomissarile Ivan Golovinile. Hiljem oli omanik tema poeg, galeerilaevastiku komandör admiral Aleksandr Golovin, kelle tütre Katariina abielu kaudu ülemõuemarssali vürst Nikolai Golitsõniga läks mõis nende pojale kammerjunkrule ja hilisemale kammerhärrale vürst Aleksandr Golitsõnile. Viimane pantis Sangaste koos Kaagjärve mõisaga 1797. aastal kolleegiuminõunikule parun Karl Georg von Arpshofenile. Selle järel oli mõis lühikest aega Arpshovenite käes ja 1808. aasta kevadel ostis selle Friedrich Georg von Berg, kelle poegadest 1839. aastal sai omanikuks hilisem Venemaa kindralfeldmarssal krahv Friedrich Wilhelm Rembert von Berg ja 1851 Johanniitide ordu rüütel krahv Gustav von Berg (1796–1861). Mõis kuulus krahvidele Bergidele kuni võõrandamiseni. Soome valitsuse survel mõisasüda tagastati ning kuulus endistele omenikele 1939. aastani. 1870. ja 1880. aastatel rajati Friedrich von Bergi (1845–1938) eestvedamisel Eesti üks esinduslikemaid mõisakomplekse. Historitsistlik hoone on väga liigendatud ja selle fassaadi kaunistab sihvakas torn. Ka enamik kõrvalhooneid on kujundatud lossiga samas stiilis. Märkimist väärivad kindlust meenutav tallikompleks ja veetorn. Mõisakompleksi kuulusid veel tall-tõllakuur, valitsejamaja, ait, meierei, rehi ja kabel. Mõisasüda püsis Bergide kasutuses 1939. aastani. Praegu hooldab seda Otepää vald.

Purtse mõis

Esmakordselt on Purtse mõisa ja selle juurde kuuluvat veskit mainitud 1421. aastal. 1497 on nimetatud omanikuna "Otto Lode von der Ysse". 16. sajandi alguses on Purtse pandiomanik Jakob Tuve Ediselt. 16. sajandi esimesel poolel lasi Johann von Taube rajada Purtse vasallilinnuse. Taubede suguvõsale kuulus mõis kuni 17. sajandi alguseni, mil Iisakult pärit Berend von Taube müüs mõisa 1621. aastal Eestimaa kubernerile Jakob De la Gardiele, kes selle 1622 omakorda 12 000 Rootsi taalri eest Ingerimaa kubernerile ooberst Henrik Klasson Flemingile müüs. Flemingite omanduses olnud mõisa andis vürst Aleksandr Menšikov keisri korraldusega 1715. aastal oberküchenmeister Johan von Feldtenile kümneks aastaks rendile. 1722. aastal restitueeriti mõis Holstein-Gottorfi hertsogi Karl Friedrichi  kammernõunikule parun Claes Rålambile (1682–1751). Parun Rålambilt ostis 1731. aastal 10 000 riigitaalri eest mõisa Eesti maanõunik, Holsteini kaardiväe kindralmajor Otto Magnus von Stackelberg. Kuna Stackelbergid elasid naabruses asuvas Püssi mõisas, jäi Purtse kõrvalmõisa staatusse ja endist vasalllinnust kasutati peamiselt viljalaona. 25. oktoobril 1919 omandas maaseadusega mõisa Eesti Vabariik.

Palmse mõis

Palmse mõisa on mainitud juba keskajal, mil Taani kuningas Valdemar II kinkis maa-alad Tallinna tsistertslaste Tallinna Püha Mihkli nunnakloostri valdusse. 1510. vahetas klooster mõisa Bertram Jungega Nabala mõisa vastu. 1522. aastal läks Palmse Metztackenite suguvõsa kätte. Praeguse härrastemaja rajamist alustas Gustav Christian von der Pahlen 1697. aastal Jakob Staël von Holsteini jooniste järgi. Mõisa sümmeetrilise põhiplaaniga kahekorruseline kivihoone sarnanes oma palladionistliku üldlahendusega väga nii Maardu kui ka Aa mõisahoonega. 1703. aastal rüüstati mõisasüda Põhjasõjas Vene vägede poolt. Pärast sõda asus mõisat taastama Arend Diedrich von der Pahlen, kes oli välismaal veedetud aastail õppinud ka arhitektuuri. Peahoone taastati 1730. aastaks. 1731. aastaks ehitati Ilumäe kabel, 1734 valmis viljaait, 1736 viinaköök, 1737 hobusetall, 1738 hakati rajama iluaeda, 1743 Oruveski jne. Hans von der Pahleni valitsemisajal asendati senine puithoonestus kivihoonetega. 1782–1785 ehitati peahoone arhitekt Johann Caspar Mohri jooniste järgi ümber, millega sai hoone oma praeguse ilme. 19. sajand sajandi keskpaigaks valmis veel mitu kõrvalhoonet ja oma praeguse ulatuse sai ka park (Palmse park). 1870. aastatel valmis Palmse mõisa palmimaja Sajandi lõpukümneil lisandus mõisaansamblisse vaid üksikuid ehitisi (uus viinavabrik, kasvuhooned) ning viimasena valmis 1914. aastal härjatall. 27. aprillil 1934 lubas Vabariigi Valitsus Põllutööministeeriumil Palmse mõisa härrastemaja Kaitseliidule tasuta kasutamiseks üle anda. Palmse on üks kõige põhjalikumalt restaureeritud mõisaansambleid Eestis. Ennistustööd algasid 1972, kui mõisakompleks siirdus Lahemaa rahvuspargi omandusse.

Taagepera mõis

Mõisa on esmakordselt mainitud 16. sajandil. Poola ja rootsi ajal olid mõisa omanikeks Rehbinderid, Rootsi rittmeister Heinrich von Rehbinderi (maetud 1630) surma järel 1629 pärisid mõisa tema poeg Wilhelm (hukkus 22.7.1635) ja Wilhelmi vennapoeg Heinrich von Rehbinder. 1819 sai pankrotti mineva mõisa omanikuks kreisipealik ja Riidaja mõisnik Bernhard Heinrich von Stryk .1822 andis tema mõisa omakorda üle oma pojale Magnus von Strykile . Temalt päris mõisa ainus poeg ja pärija Bernhard von Stryk, kes omakorda 1909. aastal kinkis 370 000 rubla väärt mõisa oma pojale Hugo von Strykile. Hugo von Stryki ja tema 1896. aastal Taageperal sündinud poja Percy von Stryki kätte jäi m Kuni 20. sajandi alguseni oli Taagepera mõisakompleks üsna tagasihoidlik. Sellest ajast on säilinud vaid üksikud ümberehitatud kõrvalhooned. Sajandi algul alustasid Strykid Eesti ühe suurejoonelisema juugendstiilis mõisahoone rajamist. Hoone projekteeris arhitekt Otto Wildau, kes oli projekteerinud ka lähedalasuvate Holdre ja Karki mõisa peahooned. Mõisahoone ehitus kestis 1907–1912. Peahoonet on nimetatud ka Taagepera lossiks. Hugo von Stryki ja tema 1896. aastal Taageperal sündinud poja Percy von Stryki kätte jäi mõis 1919. aasta maareformini. Hoone liigendatud fassaadi iseloomustavad kaks suurt viilu. Selle läänenurgas paikneb sihvakas 40-meetrine ümartorn. Hoone suurejoonelisuse tõttu kutsutakse seda rahvapäraselt ka lossiks. Hoone katus oli algselt kaetud kiltkiviga, kuid tänapäeval on see asendatud plekk-katusega. Mõisahoone sai 1919. aastal Vabadussõjas kannatada. Peale võõrandamist kohandati hoone kopsusanatooriumiks.  Vaimuhaigla ja sanatoorium asusid hoones 2002. aasta 1.juulini. Aastast 2002 on hoone eravalduses ja alates 2003 tegutseb seal hotell koos restoraniga.

Alatskivi mõis

Alatskivi mõisat (saksa k Allatzkiwwi) on esmamainitud 1601. aastal. 1628. aastal kinkis Rootsi kuningas Gustav II Adolf mõisa oma sekretärile Johan Adler Salviusele. Tema käest siirdus mõis 1642. aastal Hans Dettermann Cronmanni omandusse. 1753. aastal ostis mõisa Otto Heinrich von Stackelberg. 1870. aastal läks mõis kaasavarana von Nolckenite aadliperekonna omandusse, mil mõisasüdant hakati senisest esinduslikumas stiilis välja ehitama. Kuna Arved non Nolcken oli Shotimaa reisilt naasnuna vaimustunud sealsest arhitektuurist, eriti aga Balmorali kuningalossist, otsustas ta Alatskivil püstitada Balmorali koopia. Tulevase lossi projekti koostas Arved von Nolcken ise. Tegelikult kopeerib Alatskivi Balmorali lossi kujunduselemente, mitte aga planeeringut - Balmoral on Alatskivist tunduvalt suurem. Historitsistlik loss valmis 1885. aastal viie aasta ehitustöö tulemusena. Tartu-Kodavere maanteelt viis mõisasüdamesse 800 meetri pikkune alleena kujundatud sihitee, mis viis väravatorni läbides peahoone keskteljele. 1919. aasta võõrandamise järel on mõisa peahoone kasutusel olnud nii koolimajana, piirivalvekordonina kui ka sovhoosikeskusena. Säilinud on ka enamik kõrvalhooneid (osalt küll ümber ehitatuna ja osalt varemetena), park ning allee. Sissesõiduallee ei ulatu kaasajal enam Tartu maanteele välja, nagu mõisaajal. Praegu kuulub loss Alatskivi vallale. Lossi majandab valla poolt asutatud sihtasutus. Loss on restaureeritud.