Aili ja Toomas Vint

Aili Vint (aastani 1967 Aili Sarv; sündinud 25. aprillil 1941 Rakveres) on eesti maalikunstnik ja graafik. Ta lõpetas aastal 1958 Rakvere 1. Keskkooli, õppis aastatel 1962–1967 ERKI-s, lõpetas selle graafika erialal. Ta töötas 1967–1968 kirjastuses Eesti Raamat kunstilise toimetajana, 1968–1970 kunstikombinaadis Ars reklaamikunstnikuna ja aastast 1992 Eesti Kunstiakadeemia õppejõuna. Ta on aastast 1970 Kunstnike Liidu liige.

Aili Vindi loomingut läbivad neli liini. Nad kõik on seotud meelelisusega ja teatud kindla tehnikaga:

*Guaššmaalid

* Meeleline graafika (söövitus)

*Lumivalgest paberist valgusskulptuurid

* Meremaalid

Valgusskulptuurid  ei leidnud toetust kunstikriitikute seas. Nii mõnigi kehitas õlgu: ” Ja Aili Vint mängib paberirullidega”. Samal ajal oli Aili Vint just nende töödega, ainsana eesti kunstnikest, aktsepteeritud Jaapanis Osaka rahvusvahelistel nii maali- kui graafika- ja skulptuuritriennaalidel (1993-1995). 

Pikk loomingutee, mis algas erksavärviliste guaššide kasutamisega, jõudis välja paberi enda lumivalge kuma kasutamiseni valgusskulptuurides.

Meeleline graafika

Tegemist on seeriaprintsiibil loodud kompositsioonidega, mille motiivid varieeruvad erinevates vormides, suuruses ja värvinüanssides. Valitud lihtsale vormile vastab inimkeha loomulik toon, mille heledus on haruldane julgus graafikas, eriti veel söövitustehnikas, kus tsinkplaat hakkab heleda trükivärviga reageerima ja annab plaadil (just sügavamalt söövitatud kohtades) ihuvärvile halli lisatooni! Kuna töömaht, mida tehnika nõuab, on küllalt suur, protsess aeganõudev, sest iga tõmmis on eri värvi ja kunstniku enda käega tehtud,  siis jäävad piltide kogused reeglina väga väikesteks. See kõik tõstab aga üksiklehe väärtust.

Meri

Aili Vindi tuntuimaks osaks on meremaalid, mille kõrgaeg oli kunstnikul 1970-ndate II poole ja 1980-ndatel aastatel. Aili Vinti on mere fenomenis paelunud tema jõud ja haaramatus – meri on kunstnikule tõeline väljakutse. Ning tulemuseks on omamoodi mere ideaal, kontsentreeritud sõnum võimsa loodusstiihia energias.  Meremaal sünnib kunstnikul väga aeglaselt, aastas valmib vaid üks – kaks tööd. Teist merele sedavõrd pühendunud kunstnikku Eestist ei leia. 

Toomas Vint Sündis 5. märtsil 1944 Tallinnas teadlase perekonnas. Lõpetas Tallinna 10. Keskkooli 1962, samal aastal astus Tartu Ülikooli bioloogia osakonda. 1963–1965 sõjaväeteenistus Põhjamere Laevastikus, 1967–1971 töötas ETV-s režissööri abi ja assistendina. 1973. aastast Eesti Kunstnike Liidu liige. 1977. aastast Eesti Kirjanike Liidu liige. Vabakutseline.

Toomas Vindi loomingut tõlgendada püüdes on kasutatud termineid: intellektuaalne naivism, transavangard, metafüüsiline maal, magritilik sürrealism. Ta ise nimetab oma töid kontseptuaalseteks maastikeks.

Üheksakümnendate keskpaiku sekkus Vint aktiivselt kunstiellu, esitades näitusele „Biotoopia” (1995) kaasaegset kunsti parodeeriva installatsiooni „Vaikelu”, misjärel jätkas ajakirjanduses eesti kunstipoliitika kirglikku arvustamist. Pärast näituse „Déjà vu” (2000) kureerimist tõmbus kunstikõnelustest kõrvale.

Vindi maale on omandanud mitmed kunstimuuseumid ja prominentsed erakogud.

Toomas Vint tuli kirjandusse 1970ndatel novellistina. Sageli käsitletakse teda koos Vaino Vahingu ja Rein Saluriga, kuigi nende kolme loomingus erilisi ühisjooni ei leidu. Oli üks poolpõrandaaluse ajakirja „Hees“ tegijatest. „Heesi“ väljaandel ilmus 1968 Toomas Vindi luulekogu „Suitsupilvedest unistus.“

Vindi varasemat loomingut (1968–1987) iseloomustavad märksõnad: mäng, irreaalse põimumine reaalsega, üksildus, vastuolulised hingeseisundid, erootika. Iroonia seguneb enesestmõistetavusega lüürika ja tundelisusega. Aastatel 1987–1994 kirjutas Vint mõned üksikud novellid.

1995–2005 oli viljakas periood, igal aastal ilmus raamat. Romaanides hakkab tööle postmodernistlik võttestik. Romaan „Kojamehe naine” šokeeris publikut seksuaalse avameesusega, „Lõppemata maastik” prototüüpidega. Ambitsioonikas Helger Tepneri triloogia („Kojamehe naine“, „Topeltvalguses“, „Mäluauguga naine“) püüdis tabada olulist, mis 1960ndatest tänase päevani eesti inimese hinges toimus. Iga raamat pakkus ajastule sobiva metafoori.

Kirjanduslik tegevus

Novellikogud: Kahel pool hekiga palistatud teed 1974, Perekondlikud mängud 1977, Pööre & veeremäng 1979, Tantsud Mozarti saatel 1983, Kahekesi 1988, Naisepiinaja õnnenatukene 1996, Himm 2002, Elamise sulnis õudus 2000, Õnneliku lõpuga lood 2004, Kunstniku elu 2011

Romaanid: Ringmäng 1975, Väikelinna romaan 1980, Suur isane kala akvaariumis 1985, Kojamehe naine 1995, Lõppematu maastik 1997, Kunstnikuromaan 1998,Nädalavahetusel. Mängides 1999, Kaine kuu ja purjus päike 2001, Minu abielu prostituudiga 2003, Topeltvalguses 2005, Mäluauguga naine 2007, Üüriline 2009, Avalikult abielust 2012

Raamatuid on ilmunud vene ja soome keeles, jutte tõlgitud paljudesse keeltesse.