Salvador Dali

Elulugu

Dalí sündis Prantsuse piiri lähedal asuvas Figueresi linnas 11.mail, 1904. Tema isa Salvador Dalí i Cusí oli advokaat ja notar, kelle rangele kasvatusstiilile vastandus tema naine Felipa Domenech Ferrés. Just Dalí ema oli see, kes poja kunstikatsetusi julgustas. Dalí oli peres teine laps, kuid tema samuti Salvadori nime kandnud vend suri enne Dalí sündi. Kolm aastat noorem õde Ana María kirjutas aga 1949. aastal oma vennast raamatu.

1916. aastal, kui Dalí koos kohaliku kunstniku Ramon Pichot’ga suvepuhkust veetis, avastas ta enda jaoks moodsa kunsti. Järgmisel aastal korraldas Dalí isa poja söejoonistustest koduse näituse. Esimene avalik näitus toimus 1919. aastal Figuerese teatris.Veebruaris 1921 suri Dalí ema rinnavähki. Salvador oli siis 16-aastane ning on hiljem sündmust kirjeldanud kui oma elu suurimat vapustust. Dalí isa abiellus hiljem oma naise õega. Kuna Dalí hindas oma tädi väga, ei olnud sündmuste selline käik talle vastumeelne.

Madrid ja Pariis

1922. aastal kolis Dalí Madridi ja asus õppima kaunite kunstide koolis nimega Academia de San Fernando. Juba siis äratas Dalí tähelepanu ekstsentriku ja dändina. Tal olid pikad juuksed ja põskhabe. Ta kandis mantleid, sukki ja põlvpükse, püüdes järele aimata 19. sajandi inglise esteete. Madridis sõbrunes ta teiste hulgas ka Pepín Bello, Luis Buñueli ja Federico García Lorcaga.

Kõige enam pälvisid kaasõpilaste seas tähelepanu siiski Dalí kubismist inspireeritud maalid. Tol ajal oli kubistlik liikumine Dalí jaoks ilmselt veel segane, sest Madridis ei tegutsenud ühtki seda stiili viljelevat kunstnikku ning Dalí teadmised pärinesid ajaleheartiklitest. Dalí eksperimenteeris ka dadaismiga ning see kunstivool mõjutas ta loomingut kogu elu.

1926. aastal visati ta vahetult enne lõpueksameid Akadeemiast välja, süüdistatuna rahutuste õhutamises. Samal aastal maalis ta realistliku teose "Leivakorv", mis annab tunnistust Dalí suurepärastest joonistamisoskustest. 1926. aastal külastas Dalí esmakordselt Pariisi ja kohtus Pablo Picassoga, keda ta jumaldas. Picasso oli juba kunstnik Joan Miró käest Dalí kohta kiidusõnu kuulnud. Järgnevatel aastatel maalis Dalí mitmeid teoseid, kus võib märgata Picasso ja Miró mõjutusi.

Juba 1920. aastatel võis Dalí töödes märgata jooni, mis jäid domineerivaks läbi tema loomingu. Dalí kombineeris kunstistiile klassikalisest maalist modernse avangardismini. Vanadest autoritest mõjutasid teda Raphael, Bronzino, Francisco de Zurbarán, Jan Vermeer van Delft ja Diego Velázquez. 17. sajandi Hispaania kunstniku Diego Velázquezi eeskujul kasvatas Dalí endale suurejoonilised vuntsid, mis jäid tema lahutamatuks osaks kuni elu lõpuni.

Sürrealism

1929. aastal tegi Dalí koostööd sürrealismi viljeleva režissööri Luis Buñueliga, mille tulemusel valmis lühifilm "Un Chien Andalou" ("Andaluusia koer"). Samal aastal kohtus Dalí oma muusa Galaga. Dalíst 10 aastat vanemast naisest, kelle pärisnimi oli Elena Ivanovna Diakonova, sai hiljem Dalí abikaasa. 1929. aastal olid Dalíl mitmed olulised näitused ning ta liitus ametlikult Pariisis Montparnasse’i kvartalis tegutsenud sürrealistide rühmitusega. Dalí looming oli juba sellele eelnenud kahel aastal tugevate sürrealismi mõjutustega.

Samal ajal oli Dalí ja tema isa suhe sügavas kriisis. Isa ei kiitnud heaks poja suhet Galaga ning arvas, et sürrealistid avaldavad poja moraalile halba mõju. Viimaseks piisaks sai teos "Jeesus Kristuse püha süda", kuhu Dalí oli lisanud provokatiivse lause: "Mõnikord ma sülitan lõbu pärast oma ema portreele". Raevunud Don Salvador nõudis pojalt avalikku vabandust. Dalí keeldus, kartes võib-olla sürrealistide rühmitusest väljaviskamist. Seejärel lubas isa Dalí pärandusest ilma jätta ning keelas tal jalga kodulinna tõsta.

1931. aastal maalis Dalí ühe oma kuulsamatest teostest "Mälu püsivus", millel kujutas pehmeid, sulavaid taskukelli. Üldlevinud tõlgenduse järgi sümboliseerivad painduvad kellad arusaama, mille kohaselt aeg ei ole jäik ega ettemääratud.

Pärast viieaastast kooselu abiellusid Dalí ja Gala viimaks 1934. aastal. Samal aastal külastas Dalí esmakordselt USAd. Tema näitust New Yorgis saatis suur edu. Kuigi suurem osa sürrealistidest toetas vasakpoolset poliitikat, ei olnud Dalí kunsti ja poliitika vahelistes seostes väga kindel. Sürrealistide juhtfiguur André Breton süüdistas Dalíd "uue ja irratsionaalse Hitleri fenomeni" toetamises, kuid Dalí lükkas süüdistused ümber. Dalí oli veendunud, et sürrealism saab eksisteerida ka apoliitilises kontekstis ning keeldus selgesõnaliselt fašismi hukka mõistmast. 1934. aastal visati Dalí sürrealistide rühmitusest välja. Selle peale vastas Dalí: "Mina olengi sürrealism".

Dalí üks peamistest patroonidest oli Edward James. James aitas Dalíl kunstimaailmas läbi lüüa, sest ostis paljusid tema teoseid ning toetas teda kahe aasta jooksul rahaliselt. Nende koostöö tulemusel sündisid kaks sürrealistliku liikumise ikoonilist teost: "Lobster Telephone" ja "Mae West Lips Sofa".

1940. aastal kolisid Dalí ja Gala Teise maailmasõja eest USAsse, kus elasid kaheksa aastat. 

1942. aastal avaldas Dalí autobiograafia "Salvador Dalí salajane elu".

1949 – 1989

Alates 1949. aastast oli Dalí elupaigaks taas Kataloonia. Oma karjääri hilisemas faasis ei piirdunud Dalí vaid maalimisega vaid eksperimenteeris mitmete uudsete tehnikatega. Näiteks oli ta üks esimesi, kes kasutas kunstis hologramme ning mitmetes tema töödes võib näha optilisi illusioone. Dalí oli huvitatud ka loodusteadustest ning matemaatikast ning mitmetes tema teostes võib näha geomeetrilisi vorme.

 

Dalí teater ja muuseum Figuereses.

Lisaks optilistele illusioonidele ning teadusele mõjutas Dalí hilisemat loomingut ka religioon. Tema pühendumus katoliiklusele kasvas. Samuti inspireerisid Dalíd 1945. aastal toimunud Hiroshima katastroof ning aatomiajastu algus. Dalí soovis ühendada kristlikku ikonograafiat ning tuumafüüsikaga seonduvat materiaalset hävingut. Sellest ajast pärineb näiteks teos "La Gare de Perpignan" (1965). 1960. aastatel alustas Dalí oma kodulinnas Dalí-nimelise teatri ja muuseumi rajamist. Kuni 1974. aastani läks sellesse projekti kogu tema energia. 1969. aastal kujundas Dalí Chupa Chupsi logo ning aitas korraldada samal aastal Hispaanias toimunud Eurovisiooni lauluvõistluse reklaamikampaaniat.

1980. aastal halvenes Dalí tervis järsult. Väidetavalt andis Dalí peaaegu seniilne naine Gala mehele kokkusobimatuid ravimeid, mis kahjustasid Dalí närvisüsteemi. 76-aastaselt oli Dalí armetus seisus ning tema parem käsi värises tugevalt.

1982. aastal määrati Dalíle kuningas Juan Carlos I poolt tiitel Marqués de Dalí de Púbol, mis andis Dalíle aadliseisuse. Algselt oli tiitel olnud päritav, kuid Dalí palvel muudeti eeskirju. Oma tänutunde väljendamiseks, kinkis Dalí kuningale joonistuse "Euroopa pea", mis osutus Dalí kõige viimaseks tööks.

Gala suri 10. juunil 1982. Pärast naise surma kaotas Dalí eluisu. Ta kolis Púboli lossi, mille oli Gala jaoks ostnud. 1984. aastal oli Dalí magamistoas tulekahju. Arvati, et tegu võis olla ka enesetapukatsega. Pärast seda vahejuhtumit viidi Dalí tagasi Figueresi. Elu viimased aastad veetis ta endanimelises teater-muuseumis, kus Dalí sõbrad ja teised kunstnikud tema eest hoolitsesid.

Väidetakse, et Dalí hooldajad sundisid meest tühjadele lõuenditele oma allkirja kirjutama, et neid hiljem petuskeemides kasutada. Sel põhjusel on kunstikaupmehed Dalí hilisemate tööde suhtes umbusklikud.

1988. aasta novembris viidi Dalí südamerikkega haiglasse, kus teda külastas ka kuningas Juan Carlos. Dalí suri 23. jaanuaril 1989, kuulates oma armastatud heliplaati "Tristan ja Isolde". Dalí on maetud endanimelise teater-muuseumi krüpti. Hoone vastas on Sant Pere kirik, kus toimusid nii Dalí ristimine ja esimene armulaud kui ka mehe matused. Dalí sünnikodu on vaid kolme kvartali kaugusel. Dalí maalis kokku üle 1500 maali.