Eduard Wiiralt

Elukäik

Eduard Wiiralt sündis 20. märtsil1898 aastal Peterburi kubermangus Tsarskoje Selo maakonnas Gubanitsõ vallas Robidetsi mõisas mõisateenijate Anton ja Sophie-Elisabeth Wiiralti pojana. Seitsmeaastasena pandi poiss kohalikku Kalitino algkooli. Aastal 1909 tuli perekond Eestisse, kus isa sai tööd Varangu mõisas Järvamaal. Kunstniku ja tema vendade Oskari ja Augusti koolitee algas Koerus haridusseltsi koolis. Vanemate soovil, kes lootsid pojast kantseleiametnikku, läks Wiiralt Koeru saksa erakooli.

Esimese maailmasõja puhkedes asus perekond elama Tallinna ja kunstikalduvustega noormees valis edasiõppimiseks Tallinna Kunsttööstuskooli. Andeka õpilasena läbis ta kaks klassi ühe aastaga ning viidi üle aktiklassi. Kolme aasta jooksul kunsttööstuskoolis õppides, oli Wiiralti õpetajaks Nikolai Triik. 1917. ja 1918. aastal käis Wiiralt kunsttööstuskooli ülesandel Tartus Eesti Rahva Muuseumi kogudes rahvariideid ja etnograafilisi esemeid joonistamas. Ta osales kooli õpilasalbumi "Noorus" kujundamisel (1918) ja kuulus Eesti Noorte Ühingu "Tungal" juhatusse.Tallinna Kunsttööstuskooli Wiiralt ei lõpetanud, kuna peale tuli Saksa okupatsioon ja revolutsioon. Vabadussõja puhkedes astus Wiiralt 1918. aasta detsembri algul vabatahtlikuna Tallinna Kooliõpilaste pataljoni. Ta võttis osa Koplis formeeritud õpilaspataljoni õppustest ja määrati soomusrongi nr 2 dessantmeeskonda. Rindel oli noor kunstnik kuni 1919. aasta märtsini, mil kooliõpilased toodi tagasi Tallinna ning rakendati valve- ja sisekaitseteenistusse.

Wiiralt ja Pallas

Kui sügisel 1919 asutati Tartus Kunstiühingu Pallas kunstikool, palus Wiiralt ennast üle viia Tartu Kooliõpilaste pataljoni. Sama aasta jätkas Wiiralt sõdurina vabal ajal kunstiõpinguid, kuni kevadel 1920 demobiliseeriti ning võis end täielikult kunstile pühendada. Wiiralt asus Anton Starkopfi skulptuuriateljees skulptuuri eriala õppima. Graafika õpetajat tollal koolis veel polnud, graafikaklass avati alles 1921. aasta oktoobris. 1920. aastast töötas noor kunstnik tollal Pallase õpetajaskonda mitte kuulunud Jaan Koorti juures õpilase-abilisena, kus ta   teostas ka Koorti puuskulptuur-büsti "Eesti neiu".

Aastatel 1922–1923 jätkas Wiiralt oma skulptuuriõpinguid Pallase stipendiaadina Dresdeni Kujutava Kunsti Akadeemias professor Selmar Werneri meisterõpilasena. 1923. aasta suve algul lõppes stipendium, kuid Wiiralt jäi siiski sügiseni Dresdenisse, kus töötas vasegravüüride trükkijana. Seal omandatud praktilised kogemused olid ainuke kool, mille Wiiralt graafika tehnikate alal sai. 11.–18. mail 1924 toimus kooli esimese lennu õpilaste näitus. Wiiraltilt oli näitusel 114 teost – illustratsioone, joonistusi, estampe ja kolm portreeskulptuuri. Eksamikomisjon hindas tema väljapaneku väga heaks ning andis talle lõpudiplomi nr 1. Kooli lõpetamise järel kutsuti ta Pallase kooli graafiliste tehnikate õpetajaks ning sellena tegutses ta kaks semestrit (õppeaasta 1924–1925). 

Pariisis

1925. aastal määras vastloodud Eesti Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsus Wiiraltile aastase stipendiumi enesetäiendamiseks Pariisis. Paraku pummeldati sõiduraha Tallinnas koos sõpradega maha. Septembris määrati talle stipendium uuesti tingimusel, et ta viibiks kuus kuud välismaal. Tema esimeseks elukohaks sai Pariisi Eesti saatkonna poolt üüritud korter ning tööd leidis ta esialgu Odessast pärit skulptori Vladimir Izdebsky ateljees. Pariisis muutus elu väga tormiliseks, isegi nii tormilisteks, et märtsis 1933 ilmnes Wiiraltil alkoholi liigtarbimisest maksahaigus, mille tagajärjel ta 13. mail kokku varises. Arst keelas kunstnikul surma ähvardusel alkoholi pruukimise ja kõikide imestuseks loobus Wiiralt sealtpeale alkoholi tarvitamisest. Sama aasta aprillis oli surnud ka Eduard Wiiralti isa Anton, see sündmus kujunes kunstnikule nii vaimseks kui kunstiliseks murdepunktiks.

1926. aasta juunis tegi Wiiralt kolmenädalase reisi Itaaliasse ning pärast seda seisis ees raske talv Pariisis. Stipendium oli lõppenud, kodumaised honorarid kasinad ja kohapealsed tellimused esialgu veel kasinad. Et leivaraha saada, maalis Wiiralt siidirätikuid ja värvis nukke, mis oli vaeste kunstnike tüüpiline sissetulekuallikas Pariisis. Mais 1927 toimus Wiiralti isikunäitus, kus ta eksponeeris umbes 40 litot, puugravüüri, oforti, monotüüpiat ja joonistust. Näitusel oli hea müügiedu. See aitas kaasa tema valimisele Sügissalongi liikmeks samal aastal ning tõi talle edaspidi illustratsioonide tellimusi kirjastuselt Editions du Trianon. 1928. aasta aprillis toimus teine isikunäitus Pariisis A.-G. Fabre'i galeriis, kus oli väljas 40–50 tööd, peamiselt monotüüpiad ja õlimaalid. Kunstnik tegi tollal palju monotüüpiaid ning koguni maalis.

21.juulist 1938 kuni 17.veebruarini 1939 elas ta Marokos Marrakechis. 1939. aasta septembris naasis Wiiralt Eestisse, kus sai kunstniku-konsultandi koha Riigi Trükikojas. Teise maailmasõja aja veetis kunstnik Eestis.

Viimased aastad Pariisis

1944. aasta kevadel sõitis Wiiralt Viini oma tööde näitust korraldama. Kunstnike Majas korraldatud näituselt osteti mitu tööd Austria graafikamuuseumile Albertinale. Wiiralt kasutas Viinis võimalust oma tööde trükkimiseks Lauterbachi trükikojas. Tagasi Eestisse ta enam ei tulnud, vaid läks läbi Taani Rootsi, kus peatuspaigaks oli esialgu põgenikelaager Kummelnäsis. 1946. aasta sügisel pöördus kunstnik lõplikult tagasi Pariisi. 1951. aastal kolis linnakära eest Pariisi-lähedasse linnakesse Sceaux'sse, elas kuni surmani. Eduard Wiiralt suri 8.jaanuaril 1954.aastal maovähi tagajärjel 55-aastasena Pariisis, Danncourti haiglas ning maeti 12. jaanuaril 1954 Père-Lachaise'i kuulsuste kalmistule.

Pärand

Kunstniku viimasesse elupaika jäid tema vähesed isiklikud asjad ja gravüürid, joonistused, skitsid ja kavandid ning graafikaplaadid. Lisaks arhiiv kunstniku päevikute, kirjavahetuse, fotode, dokumentide, raamatute ja näitusekataloogidega. Pärandi saatus otsustati saadik Kaarel Robert Pusta eestvõttel. Lootes Eesti tulevasele taasiseseisvumisele, otsustati see säilitada Stockholmis Eesti Komitee haldamisel. Tartu Ülikooli endise kunstiajaloo professori ja Stockholmi Ülikooli toonase kunstiajaloo professori Sten Karlingu abil toimetati Wiiralti pärand Stockholmi, kus seda esialgu hoiti Kunstiakadeemia ruumides Fredsgatanil. 1987. aastal õnnestus see deponeerida Rootsi Riigiarhiivi Mariabergetil. 2005. aasta aprillis andis Eesti Komitee Stockholmis olulisima osa Eduard Wiiralti pärandist üle Eesti Kunstimuuseumile.

   

Tiiger kassiga

Eduard Wiiralt

1950. Pehmelakk, kuivnõel

Tiiger kassiga” on Wiiralti legendaarse tiigrimotiivi veelgi legendaarsem edasiarendus. Puu otsa kasvatatud kass ning tema ilmekas nägu uudistamas vaatajat on üks enimtuntud ja vähemlevinumaid töid. Ühe kirjastuse tellimusel pöördus Wiiralt tagasi 1937. aastal valminud „Lamava tiigri” juurde 1950. aasta märtsis. Omal ajal oli see olnud leht, mis märkis Wiiralti rahunenumat perioodi ning kuulus ühte ritta erinevate loomakujutistega, kelle puhul Wiiralt eelistas just kaslasi. Seda ilmselt tänu nende ilmekusele, aga ka keerukatele plastilistele asenditele. Tiiger kaskede vahel lebamas oli muidugi ka veidi koomiline situatsioon. Kass puu otsas oli aga omakorda humoorikas vinjetike, andes juurde nii kunstilist võluvust, aga ka salapära.