Rahvuslikud preesid, sõled ja rõhud

Ajalugu

Preeside ajalugu algab 17.saj, kui barokk stiil jõudis Eestisse lisades meie sõlgedele ornamente, mis on populaarsed veel tänapäevalgi Eesti rahvusehetel. Pidulikel päevil läks Eestis moodi kanda preesi, mis oli akantusega või õiemotiividega dekoreeritud lame, sakiliste servadega pärga meenutav ehe. Akantusmotiivi esines siiski tagasihoidlikumalt ja lõpuks see taandus erinevate õiemotiivide ees.  

             

Akantusmotiiviga valatud prees, ERM 12768      

Õiemotiiviga valatud prees, ERM 12799

Arvatakse, et meile tuntud preesi eelkäijaks võis olla tähekujuline sõlg, mille leide on dateeritud 16.-17. sajandisse. Tähekujuliste sõlgede ja preeside otsest seost ei ole seni veel tõestatud ja on võimalik, et preesid kujunesid täiesti iseseisvalt läbi mõne kullassepa õnnestunud ehtekavandi.

  Tähekujuline sõlg, ERM 19010. Foto Arp Karm.

Varasemad preesid olid enamasti valatud. Preesid esinesid nii paarisarvuliste silmadega (värviliste klaaskivikestega kaunistatult) kui ka ilma. 19.saj hakati valmitama juba valdavalt täpitskirjatud preese, millede dekoorikujundus muutus algsest üha keerulisemaks ja rikkalikumaks.

Silmadega prees, ERM 8082. Foto Arp Karm.    

 

Täpitskirjatud prees, ERM 13964. Foto Arp Karm.

Üks suuremaid preeside valmistamise keskus 19.saj oli Pärnu. Tuntumad meistrid Pärnus olid: M.W.Brackmann ja J.F.Baumann, isa ja poeg Nagelid, kes tegelesid lausa preeside masstootmisega. Preese valmistati veel hulgaliselt Paides ja Põhja-Eestis. 

Eesti preesid on omapärased ehted, mida naabermaades ega kaugemal ei tunta. Mõned üksikud eksemplarid, mis on ka leitud Soome lõunarannikult, on kaheldamatult eksporditud Eestist (Kirme, 2002).

13.-15 sajandil tulid Põhja-Eestis naisterõivastesse uue moena vaskkettidest rõhud nagu neid näeb tänini Hiiu rahvarõivaste juures.  Rõivaehte mood muutus “edevamaks” – kaelas kanti erinevaid kellukesi ja kulinaid. 

Ehted kuulusid eelkõige pidulike rõivaste juurde, kuid nad ei puudunud täiesti ka igapäevase töörõivastuse juurest. Pidulikud ehted muretsesid vanemad tütardele viimaste neiuikka jõudmisel. Selleks müüs jõukas talumees laudast isegi lehma või härjavärsi. Ehteid kui hinnalisi esemeid pärandati põlvest põlve. Tavaliselt päris ema ehted vanem tütar või tütre puudumisel vanema poja naine. 

Nii ehted kui rõivaste ornamendid ei olnud mitte ainult ilustuseks, vaid ka kaitseks kõige kurja vastu. 

Naiste igapäevasteks eheteks olid helmed. Valged ja värvilised klaas- või kivihelmed pandi väikesele tüdrukule kaela juba siis, kui tal esimene hammas tuli. Helmeid kandis naine nii päeval kui ööl, peol kui tööl ning võttis need haudagi kaasa. Kuna üldiselt usuti helmeste tervendavasse mõjusse, siis loeti seda, kel helmeid kaelas polnud, õnnetuks inimeseks. 

Eriti uhked ja tähenduslikud on setu naiste ehted. Setu pruudil pidi pulmas vähemalt kaks kilo hõbedat kaelas olema ja kui seda endal polnud, siis tuli laenata. 

Rõhud 

Seeliku vööle kettidega kinnitatud rahad. Mida jõukam oli naine, seda rohkem oli rõhu küljes rahasid.

Nõuanded rahvuslike  ehete kandmiseks (märkuseid Tõnuristi raamatust):

• pidulikud ehted on hõbedast ja need peavad olema puhtad ja särama, muust metallist ehted olid igapäevaste riiete juurde
• eestlased kõrvarõngaid ei kandnud, rahvariiete juurde sobivad ainult tagasihoidlikud kõrvarõngad
• suurem sõlg on alati väiksemast allpool
• silmadega prees oli tavaliselt keskmine ehe, vitssõlest madalam, kuid kuhiksõlest ülalpool
• Põhja-Eesti käised võib kinnitada vitssõlega või silmadega preesiga madalamalt, jättes kaeluse rohkem lahti, kust jäävad paistma helmekeed
• värvilisi klaashelmeid võib kanda kõigi rahvariietega, v.a. setu riided - värvus eelistatavalt tumedam punane, pihlakapunane, roheline, sinine, ka valge ja värvitu klaas
• rahvariiete juurde ei sobi - plekist suveniirmärgid, puidust ja õlgedest ehted, muud ehted
• müntidega keesid oli 1-5 rida, igas ketis paaritu arv münte 1-9 tk, keskel asetses jõukamatel kodaraga raha(d), müntide "näod" või muud põhimotiivid on kees alati väljapoole.