Eesti raha

Eesti raha on raha, mis on käibel Eesti Vabariigis.

Raha tunti Eesti aladel juba enne muistset vabadusvõitlust. Väljakaevamistel on leitud neli Rooma keisri Augustuse (valitses 30 eKr- 14 pKr) aegset hõberaha. Arvatavalt sai aastal 1710 Eesti ametlikuks riigirahaks Vene keisri kahepäise kotkaga rahatükk.

1918. aastal puudus Eesti Vabariigil veel oma raha. Seadusandlikult reguleeris rahakäivet Saksa okupatsioonivõimude 15. septembri 1918. aasta korraldus, mis kuulutas Eestis kehtivaks vaid Saksa marga. Narvas samal ajal välja kuulutatud Töörahva Kommuun pani oma territooriumil kehtima Vene NFSVs käibiva rubla, kusjuures kõik erinevate võimude rublad hinnati üheväärseks. Saksa mark võrdsustati 50 kopikaga. Nendele rahasortidele lisaks tulid detsembris 1919 Eestis käibele Soomest laenuks saadud 10 miljonit Soome marka.

Eesti esimesed rahatähed (algul kassatähtedena) olid Eesti margad.

Esimesed iseseisvusaegsed omad ametlikud maksevahendid olid Tallinna Arvekoja maksutähed, mis lasti rahana käibele paar nädalat enne Eesti Vabariigi lühiajalisi viieprotsendilisi võlakohustusi.

Tallinna Arvekojas (rajati detsembris 1918) ettevõtete omavahelisel arveldamisel kasutatud tšekid olid alguses saksa ja eesti keeles trükitud blanketid, millele märgiti summa käsitsi. Rahapuuduse leevendamiseks kuulutas Eesti Ajutine Valitsus need 4. jaanuaril 1919 riiklikeks „maksuabinõudeks”, andes ühtlasi Arvekojale õiguse väljastada maksutähti. Lõpetanud oma tegevuse 1923. aastal, deponeeris Arvekoda Eesti Panka rahasumma, mille vastu tšekid ja maksutähed hiljem ümber vahetati.

Tallinna Arvekoja maksutäht 50 marka 1919

EESTI KROON I

Eesti rahasüsteem korrastus 1928. aastaks, kui marga asemel võeti kasutusele kroon. Marga kiire inflatsiooni ja riigi kullavarude katastroofilise kahanemise tõttu tuli Eestis korraldada rahareform. Kehtestati uus vääring – kroon, mis vastas 100 margale. Kroone hakati 1924. aastal kasutama esmalt väliskaubanduses, kuid 1. jaanuarist 1928 ka igapäevastes tehingutes. Ulatusliku välislaenu tulemusel võrdsustati Eesti krooni väärtus 100/248 g puhta kullaga ja see seoti jäigalt Inglise naelaga. Krooni kurss lasti vabaks alles 1933. aastal üleilmse majanduskriisi ajal. Kuna kroonivääringus pangatähed ei saanud õigeks ajaks valmis, lasti 1928. aasta jaanuaris ringlusse viimane seeria 100-margaseid kassatähti, millel oli kirsipunane ületrükk ÜKS KROON. Alles sama aasta septembris võeti kasutusele 10-kroonised pangatähed, millele lisandusid järgnevatel aastatel ülejäänud nimiväärtustega rahad. Lõplikult valmis kroonisari 1936. aastal.

Eesti Vabariigi kassatäht ületrükiga „ÜKS KROON“

Eesti kroon jagunes 100 sendiks, sent omakorda võrdus reformieelse margaga. Metallvahetusraha väärtuse ülempiiriks kehtestati 2 krooni. Esimesed uued mündid tulid ringlusse juba 1928. aastal. Rahaseaduse järgi pidid 1- ja 2-kroonised mündid olema valmistatud hõbedast. Seda seadust järgitigi 1930. ja 1932. aasta 2-krooniste („Toompea” ja „Ülikool”) ning 1933. aasta 1-krooniste („Laulupidu”) puhul. 1934. aastal vastu võetud rahaseaduse muutmise seadus lubas neid vermida ka muust metallist. Samal aastal ringlusse lastud 1-kroonised käibemündid valmistati messingist.

Kõik Eesti paberkroonid kujundas Günther Reindorff ja need valmistati Tallinnas Riigi Trükikojas, viimane seeria 10-krooniseid veel 1940. aastal. Kroonid jäid lühikeseks ajaks käibele ka pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt 1940. aastal. Iseseisva Eesti (nagu ka Läti ja Leedu) oma raha kuulutati kehtetuks 25. märtsil 1941.

POOLESAJANDILINE OKUPATSIOON

Kui Nõukogude Liit oli Balti riigid 1940. aastal okupeerinud, tuli ka Eestis käibele NSVLi raha: tšervoonetsid, rublad ja kopikad. Ringelnud algul kõrvuti kroonide-sentidega, muutusid nad ainukehtivaks 25. märtsil 1941, esialgu küll lühikeseks ajaks. Sama aasta suvel jõudsid Eestisse Wehrmachti väed.

Raharinglust Saksa okupatsiooni ajal reguleeris uute võimude 29. novembri 1941. aasta määrus, mis kehtestas Eesti-siseseks maksevahendiks idaalade jaoks käibele lastud riigikrediitkassa paberrahad ja mündid, Saksa vahetusraha 1–10 pennini ning NSVLi rahamärgid. Peale nende võis sõja-aastail mõningaid kaupu omandada ka nn punktide eest, mida omakorda anti lina, villa jms vastu. Punktid käibisid kogu Baltikumis ja neid valmistati Riias. Kõik need maksevahendid kehtisid Eestis Saksamaa ülemvõimu lõpuni 1944. aastal.

Seejärel jäi Eestis ringlema taas ainult NSVLi raha. 1947. ja 1961. aastal korraldati Nõukogude Liidus rahareform, millega suurendati vahepeal odavnenud rubla väärtust kümme korda. Ühtlasi ilmusid käibele uue kujundusega rahatähed. Rublad ringlesid Eestis krooni kasutuselevõtuni 1992. aastal.

EESTI KROON II

Esimest korda avaldati mõte Eesti oma raha kasutuselevõtust 1987. aasta isemajandava Eesti ehk IME projektis, mille autorid olid Siim Kallas, Tiit Made, Edgar Savisaar ja Mikk Titma. Ametlikult võeti kurss oma rahale 18. mail 1989, mil allkirjastati seadus „Eesti NSV isemajandamise alused”. 15. detsembril 1989 võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu otsuse taasasutada Eesti Pank 1. jaanuaril 1990.

Ülemnõukogu otsusega moodustati 27. märtsil 1991 rahareformi komitee, mille pädevuses oli kõikide rahareformiga seotud küsimuste üle otsustamine. Sinna kuulusid valitsusjuht, Eesti Panga president ja sõltumatu ekspert. Rahareformi komitee 17. juuni 1992. aasta dekreedi „Rahareformi läbiviimisest” kohaselt muutus alates sama aasta 20. juunist kella neljast hommikul ainsaks seaduslikuks maksevahendiks Eesti kroon.

Kroonipangatähtede ja -müntide kujunduse leidmiseks kuulutas Eesti NSV Ministrite Nõukogu detsembris 1989 välja avaliku konkursi. Konkursi tulemusel kujundas 1- ja 2-kroonised pangatähed Urmas Ploomipuu ning ülejäänud nimiväärtused Vladimir Taiger. 1- ja 2-kroonised trükiti Ameerika Ühendriikides, suurema nimiväärtusega pangatähed Inglismaal. Viimased, uuendatud seeriad lasti trükkida Saksamaal.

Mündikavandite konkursi tulemusel kavandas müntide esialgsed eskiisid Mari Käbin, kuid seoses Eesti Vabariigi nime ja sümbolite taaskasutuselevõtuga muutusid ka müntide vermimise nõuded. Esialgsete kavandite järgi jõuti vermida proovimündid rukkilille kujutise ja aastaarvuga 1991. Lõpuks vermiti kõik mündid 1936. aasta müntide eeskujul: esiküljel kolm leopardina kujutatud lõvi ja aastaarv ning tagaküljel riigi nimi ja nimiväärtus. Müntidele vermitud vapilõvi modelleeris skulptor Arseni Mölder ning mündiväljale sobitas need kunstnik Ants Raud. Mündid vermiti algul Tallinnas, hiljem Soomes, Lõuna-Aafrika Vabariigis, Inglismaal, Prantsusmaal, Madalmaades ja Saksamaal.

Mitmete oluliste tähtpäevade ja -sündmuste jäädvustamiseks lasi Eesti Pank aastatel 1992–2010 käibele 27 meenemünti. Meenemündid on käibemündid selle väärtusega, mis neile on vermitud, kuid kuna nad on valmistatud väärismetallidest, siis tavapäraselt neid ringluses ei kasutata. Ka on meenemündid tavalistest käibemüntidest suuremad ja nende kujundus erineb selgelt ringluses olevate müntide omast.

1992. aastal sõlmisid Euroopa Liidu riigid Maastrichti lepingu, millega pandi alus Euroopa majandus- ja rahaliidule. Liidul on kaks peamist eesmärki: tagada ühtlane ja stabiilne majanduskasv ning hoida hindade tõus kontrolli all. Ühine raha ja intressimäärad peavad kindlustama, et kõigis liikmesriikides püsib elukalliduse tõus kontrolli all. See tähendab, et hinnad kõiguvad mõõdukalt ja nende muutused on etteaimatavad.

1. jaanuaril 2002 tuli kaheteistkümnes Euroopa Liidu riigis (Austrias, Belgias, Hispaanias, Hollandis, Iirimaal, Itaalias, Kreekas, Luksemburgis, Portugalis, Prantsusmaal, Saksamaal ja Soomes) käibele ühisraha euro seitsme pangatähe ja kaheksa mündi kujul. Ent pangaülekandeid sai eurodes teha juba 1999. aastast.

EURO

2011. aastal jõudis euro ka Eestisse.

Eurorahatähtede kujundus on kõikides euroala riikides sama. Euromüntidel on ühine ja rahvuslik külg. Rahvuslik külg iseloomustab mündi käibele laskunud riiki. 2004. aastal toimunud Eesti euromündi rahvusliku külje kujundusvõistluse võitis kunstnik Lembit Lõhmus. Eesti euromüntidel on Eesti kontuur ja nimi Eesti. Eesti Pank jätkab ka euroajal meenemüntide vermimist eurovääringus. Peale selle lasevad euroala keskpangad käibele ka mälestusmünte. Need on 2-eurose nimiväärtusega käibemündid, mille rahvuslikul küljel on mälestust jäädvustav motiiv.