Kooli kunstinäitused: Ivan Aivazovski

Ovanes Aivazovski sündis kaupmees Gevorg (Konstantin) (1771–1841) ja Ripsime Gaivazovski (1784–1860) peres.

Tema esivanemad olid Galiitsia armeenlased, kes olid sinna asunud 18. sajandil Türgi Armeeniast. On teada, et tema sugulastel olid Lvivi kandis suured maavaldused, aga mingeid dokumente, mis Aivazovski päritolu üksikasjalikumalt valgustaksid, ei ole säilinud. Tema isa kasutas pärast Feodossijasse asumist perekonnanime Gaivazovski, mis on armeenia nime Hajvazjan poolapärastatud kuju. Aivazovski ise rääkis autobiograafias, et tema isa oli nooruses oma vendadega tülli läinud ning kolinud Doonau vürstiriikidesse (Moldova ja Valahhia), kus tegeles kaubandusega, ning sealt Feodossijasse. Isa oskas mitut keelt. Esialgu läks isa äri edukalt, aga 1812. aasta katkuepideemia ajal ta laostus.

Lapsepõlv ja õpingud

Pärast Feodossijasse elama asumist abiellus isa kohaliku armeenlannaga. Sellest abielust sündis kolm tütart ja kaks poega. Ovanesil oli vend Sargis, kes pärast mungaks hakkamist võttis endale nime Gabriel.

Poisi kunstianne avaldus juba varakult, kuid et pere oli vaene ega jõudnud osta paberit, siis joonistas ta söega valgetele majaseintele. Ta oli ka muusikaliselt andekas ja õppis iseseisvalt kitarri mängima. Esimesena märkas tema annet arhitekt Jakov Koch, kes andis talle ka esimesed kunstialased õppetunnid ning andis talle pliiatseid, paberit ja värve. Koch soovitas ka linna kuberneril Aleksandr Kaznatšejevil noorele andele tähelepanu pöörata. Kaznatšejev saatiski poisi õppima alguses Simferopoli gümnaasiumi ja seejärel Peterburi Kunstide Akadeemiasse, kuhu ta saabus 28. augustil 1833. See oli viimane aasta, kus kunstide akadeemiasse võeti õppureid riigi kulul. Aivazovski asus õppima professor Maksim Vorobjovi maalikunstiklassis.

Aastal 1835 pälvis Aivazovski oma maastikumaalide "Vaade rannikule Peterburi lähistel" ja "Etüüd õhust mere kohal" hõbemedali ja ta määrati prantsuse maalikunstniku Philippe Tanneri abiliseks. Tanner keelas Aivazovskil iseseisvalt töötada, aga Aivazovski rikkus seda keeldu ja esitas kunstiakadeemia 1836. aasta sügisnäitusele viis maali. Aivazovski teosed said heatahtliku kriitika osaliseks, samas kui Tanneri töid kritiseeriti liigse maneerlikkuse pärast. Tanner kaebas Aivazovski peale Nikolai I-le ja keiser käskis kõik Aivazovski maalid näituselt kõrvaldada. Aivazovskile anti andeks alles pool aastat hiljem ja ta määrati Baltimaadest pärit professori Alexander Sauerweidi juurde lahingumaali õppima. Ta oli Sauerweidi juures kõigest mõned kuud õppinud, kui pälvis 1837. aasta septembris maali "Stiil" eest suure kuldmedali. See andis talle õiguse sõita kunstiakadeemia stipendiaadina Krimmi ja Lääne-Euroopasse.

Krimm ja Euroopa (1838–1844)

1838. aasta kevadel saabus Aivazovski Krimmi, kus veetis kaks suve. Lisaks meremaalidele valmis tal ka lahingumaale. Tollal sõdis Venemaa tšerkessidega ja Aivazovski maalis tänapäeva Krasnodari krais Sotši lähedal oleva Šahhe jõe suudmes lahingutegevust pealt vaadates maali "Rühma dessant Subaši orus" (nii nimetasid seda kohta tšerkessid). Maal valmis kindrali Nikolai Rajevski tellimusel ja selle omandas Nikolai I.

1839. aasta suvel naasis Aivazovski Peterburi, kus 23. septembril sai akadeemia lõputunnistuse, oma esimese auastme (14. klass) ja aadlitiitli.

1840. aasta juulis suundusid Aivazovski ja tema klassikaaslane akadeemia-päevist Vassili Šternberg Rooma. Teel peatusid nad Veneetsias ja Firenzes. Veneetsias tutvusid nad Nikolai Gogoliga. Hiljem külastas ta oma venda selles kloostris veel korduvalt. Seal peatus ta Byroni toas – Byron oli samuti selles kloostris viibinud, et armeenia keelt õppida.

Mõnda aega elas Aivazovski Lõuna-Itaalias, peamiselt Sorrentos. Napolis maalis ta selle ümbrusest üle 20 maali. Itaalias arendas ta välja oma töötegemise stiili, mis seisnes selles, et ta töötas vabas õhus üksnes lühikest aega, aga peamiselt maalis oma töökojas. Töökojas taastas ta maali mälu järgi, mis jättis palju ruumi kujutlusvõimele. Tema maali "Kaos" ostis paavst Gregorius XVI, kes autasustas Aivazovskit ka kuldmedaliga. Teda kiitsid kriitikud, sealhulgas William Turner, ja ta pälvis oma piltide eest Pariisi kunstiakadeemia kuldmedali.

1842. aasta alguses reisis Aivazovski Šveitsi ja Reini jõe kaudu Hollandisse ja sealtkaudu Inglismaale. Hiljem külastas ta Pariisi, Portugali ja Hispaaniat. Biskaia lahes sattus laev, millega ta sõitis, tormi kätte ja palju ei puudunud põhjaminekust, nii et Pariisi ajalehtedes ilmusid teated tema hukkumisest. Venemaale naasis ta alles 1844. aasta sügisel.

Edaspidine elu

Aivazovski oli väga viljakas. Ta maalis üle 6000 töö. Seetõttu on tema töid väidetavalt võltsitud rohkem kui ühegi teise armeenia kunstniku töid. Tema loomingu põhiosa moodustavad meremaalid. Tal valmis ka maaliseeria Krimmi rannikulinnadest.

Aastast 1845 elas ta taas Feodossias, kus avas kunstikooli ja rajas ateljee. Aastal 1844 hakkas ta tööle Laevastiku Peastaabi maalikunstnikuna. Alates 1847 oli ta Peterburi Kunstiakadeemia professor. Ta kuulus ka Rooma, Pariisi, Firenze, Amsterdami ja Stuttgardi kunstiakadeemia liikmete hulka. Teda autasustati paljude ordenitega ja ta pälvis admirali auastme.

Aastal 1856 autasustati Aivazovskit Prantsusmaa Auleegioni ordeni ja Osmanite riigi Nizvan Ali 4. klassi ordeniga. Aastal 1874 pälvis ta Osmanite 2. klassi ordeni, 1880 Osmanite impeeriumi teemantmedali ja 1890 sultan Abdülmeciti asutatud Mecitija 1. klassi ordeni.

Aivazovski tegeles aktiivselt oma kodulinna asjadega. Ta huvitus arheoloogiast ja Krimmi arhitektuurimälestiste kaitsest. Ta osales rohkem kui 80 kurgaani uurimises. Tema algatusel valmis 1892 Feodossia–Džankoi raudtee. Oma raha eest ehitas ta Feodossia ajaloomuuseumi uue hoone Pjotr Kotljarevski mälestusmärgiga. Arheoloogia-alaste teenete eest valiti ta Odessa ajaloo- ja arheoloogiaühingu tegevliikmeks.

Aastal 1880 avas ta oma galerii. Galerii hoone projekteeris ta 1845 ise. 1880 avas ta seal näitusesaali, kus tutvustas avalikkusele oma töid enne seda, kui need Feodossiast lahkusid.

Tema testamendi kohaselt läks galerii pärast tema surma linna omandusse. Tänapäeval kannab see tema nime ja on täielikult pühendatud Aivazovski loomingu tutvustamisele.

Aivazovski dokumentide arhiivi säilitatakse Venemaa riiklikus kirjanduse ja kunsti arhiivis, Peterburi riiklikus Saltõkov-Štšedrini-nimelises raamatukogus, Tretjakovi galeriis ning Bahrušini-nimelises riiklikus keskteatrimuuseumis.

Perekond

31-aastaselt, 1848 abiellus Aivazovski Venemaa sõjaväes teeniva inglasest arsti tütre Julia Gravesiga. Neil oli neli tütart, kellest täiskasvanuks said kolm: Jelena, Maria ja Žanna, Aleksandra suri noorelt. Aastal 1860 läks Julia pärast 12 aastat kestnud abielu mehe juurest ära, sest see keeldus pealinna Peterburi elama asumast. Ametlikult lahutati abielu 1877.

1882 tutvus Aivazovski oma teise abikaasa Anna Sarkizovaga. Sarkizova oli rikka kaupmehe lesk ja tema mehe matustel nad tutvusidki. Järgmisel aastal nad abiellusid. Sellest abielust lapsi ei sündinud.

Aivazovski suri 82-aastaselt 2. mail 1900. Veel enne surma lõpetas ta maali "Merelaht", aga oma surmapäeval alustas maali "Türgi laeva plahvatus", mis jäigi lõpetamata. See maal pidi käsitlema episoodi Kreeka vabadusvõitlusest, kus Konstantinos Kanaris laskis Chíose saare juures õhku Türgi admirali laeva. Üheainsa päeva jooksul jõudis kunstnik maali peaaegu lõpetada.

Aivazovski maeti Feodossiasse keskaegse armeenia kiriku aeda. 1903 laskis tema lesk paigaldada marmorist hauakirja. See oli välja tahutud tervest valge marmori plokist ja selle autor oli itaalia skulptor L. Biogioli. Vanaarmeenia keeles oli selle peale kirjutatud armeenia ajaloolase Movses Horenatsi sõnad: "Sündinud surelikuna, jättis ta enesest surematu mälestuse."

Aivazovskile on paljudes maailma linnades mälestusmärke püstitatud. Nende linnade hulka kuuluvad lisaks Feodossiale Simferopol, Jerevan (2003) ja Kroonlinn (2007).

Tema järgi on nimetatud asteroid 3787 Aivazovski, mille avastas 1977. aastal NSV Liidu astronoom Nikolai Tšernõ.

Aivazovski tänapäeval

Tänapäevalgi on Aivazovski maalid kõrges hinnas. Aastal 2008 müüdi Sotheby oksjonil kaks tema maali "Toidujagamine" ja "Abilaev" 2,4 miljoni USA dollari eest. Need maalid käsitlesid USA toiduabi Venemaale 1890. aastatel ja Aivazovski oli need kinkinud Washingtonis asuvale Corcorani galeriile.

Aastal 2004 müüdi Christie'si oksjonil "Iisaku kirik külmal päeval" 1,125 miljoni naelsterlingi eest. Aastal 2009 müüdi samas kaks Aivazovski väikest maali vastavalt 32 ja 49 tuhande naelsterlingi eest ning kaks suurt maali vastavalt 421 ja 337 tuhande naelsterlingi eest. 14. juunil 2007 püstitati Aivazovski maalide hinnarekord: tema maal "Ameerika laev Gibraltari kalju juures" müüdi 2,71 miljoni naelsterlingi eest. Aivazovskile on paljudes maailma linnades mälestusmärke püstitatud. Nende linnade hulka kuuluvad lisaks Feodossiale Simferopol, Jerevan (2003) ja Kroonlinn (2007).

Tema järgi on nimetatud asteroid 3787 Aivazovski, mille avastas 1977. aastal NSV Liidu astronoom Nikolai Tšernõ