Eesti rahvariided

                             

Eesti rahvariie on meie esivanemate ajalooline riietus, mis on loodud sajandite vältel vastavalt võimalustele, vajadustele ja tavadele. Selle arengus võeti eeskuju nii naabritest kui kõrgkihtide rõivastest, kuid kõik välismõjutused kohandati oma maitse ja traditsioonidega.

Rõivad valmistati telgedel kootud villasest või linasest kangast, 17. sajandil lisandusid silmuskudumid. Põhiosa rõivastusest oli naturaalne - linasest esemed olid valged, villasest esemed lambavalged, -pruunid ja -mustad. Muid värve saadi taimedega värvimisel.

19. sajandi alguses hakkas levima potisinine värv (indigo), sajandi keskpaigas aga eredad poevärvid (aniliinvärvid). 19. sajandil suurenesid rahvusvahelise ehk linnamoe mõjud rahvarõivastes märkimisväärselt.

Tänu arheoloogilistele leidudele teame mõnda ka I aastatuhande ja II aastatuhande alguse riietusest. Tolleaegsel eesti rõivastusel oli rohkesti ühisjooni teiste Baltimaadega. Naiste riiete peamised osad olid linane varrukatega särk ja selle peal kantav villane varrukateta umbkuub. Ristkülikukujuline riidelaid keerati kas ümber puusade vaipseelikuks (sõuke, ümbrik) või kanti õlgadel sõbana.

13.-17. sajandi kohta on andmeid samuti napilt, kuid selle aja naiserõivatusest on säilinud täielikumaid komplekte. Lõiked olid jäänud üldiselt samaks, muutunud olid aga kaunistused ja ehted. 17. sajand tõi kaasa mitmeid olulisi muudatusi: vaipseeliku kõrval hakkas levima kokkuõmmeldud ühevärviline seelik, Põhja-Eesti mehed hakkasid kandma põlvpükse, naised pealiniku asemel tanu.

18. sajandil ilmus rõivastusse rohkem ostetud materjale (karrad, siidpaelad, nöörid jne.). Uuendustest olid olulisemad pikitriibuline kahar seelik, pottmüts ja kaunistuselemendina lillkiri. 

Eesti rahvarõivas püsis ja arenes edasi ka 19. sajandil, omandades linnapärasusi (puuvillane vabrikuriie, ostetud pitsid, moelehtedest võetud mustrid). Uute riietusesemetena levivad meestel ja naistel vestid ning kerge ülerõivas vatt (meestel) ja kampsun (naistel).

19. sajandi keskel alanud üleminek linnapärasele rõivamoele kulges eri paigus erineva kiirusega. Kohati tekkis mitmeid üleminekuvorme (kaapotkleit ja -kostüüm), kohati uuendusigi (Lihula-Kirbla tikitud seelikud). 20. sajandi alguses kanti rahvarõivaid Setumaal, kohati Lääne-Eestis ja saartel, Kihnu saarel veel meie päevilgi.

Eesti rahvarõivastel on rohkesti paikkondlikke erinevusi. Osalt on need väga vanad, seotud iidsete hõimuerinevustega, teised on kujunenud hilisemas ajaloolises arengus. Rahva liikumisvabadus sunnismaisena piirdus peamiselt oma kodukihelkonnaga. Põhiliseks kohtumiskohaks oli kirik, kuhu minnes pandi selga parimad rõivad.

Kõige üldisemate tunnuste järgi eraldame Eesti rahvarõivad nelja suurde rühma.

Lõuna-Eesti

Lõuna-Eesti rahvarõivad säilitasid kaua vanu jooni. Eriti paistab vanapärasustega silma Mulgimaa: särgilõige, kokkuõmblemata vaipseelikud, pearätid, arhailise taimornamendiga puusapõlled, linased ja villased õlakatted, meeste pikad püksid.

Ka Võrumaal ja Lõuna-Tartumaal säilis kaua vanu rõivamoode, Lõuna-Võrumaal esines ka ühisjooni lätlastega (nn lätilapilised seelikud ja läbivillased vööd, valged ülerõivad). Ka venepäraseid jooni levis pea kogu Lõuna-Eestis (punane puuvillane lõng tikandeis ja sissekootud kirjades, punane kaaruspael kuubede kaunistuses).

Kõige vastuvõtlikumad uutele moodidele olid Põhja-Viljandimaa ja Põhja-Tartumaa, kust need levisid lõunapoole. 18. sajandil hakkas kodunema kahar seelik, algul ühevärviline, hiljem pikitriibuline, mis sai 19. sajandil üldiseks. Abielunaiste tunnus - tanu - oli Lõuna-Eestis valgest linasest riidest, kaunistuseks laubale jääv pits ning kuklasse kinnitatud siidlindid. Uue moena levis 19. sajandi I poolel kerge ülerõivas - kampsun, 19. sajandi II poolel hakati kandma liistikut (vesti).

Setud olid aja jooksul üle võtnud rea jooni Pihkvamaa venelaste rõivastuskultuurist (lõiked, punane puuvillane lõng ja sellega sissekootud kirjad, neidude peaehe vanik, kannata kootud sukad jne). Samas säilis ühisjooni lõunaeestlastega (kirivöö, puusarätt, naiste pearätt, meeste kübar, geomeetriline ornament, hõbeehted).

Põhja-Eesti

Põhja-Eesti rahvarõivarühma moodustavad Harjumaa, Järvamaa ja Virumaa rõivad. See oli üsna ühtlane, ehkki ka siin ilmnes kohalikke erinevusi. Virumaal püsisid mitmed paikkondlikud erijooned kauem kui lääne pool. Soome mõjudega paistsid silma rannaalad, vene- ja vadjapäraseid jooni oli Peipsi põhjarannikul. Moeuuendused kodunesid kõigepealt Tallinna ümbruses. Kogu Põhja-Eestis, eriti Virumaal, kanti 19. sajandi lõpupoole liibuva piha ja kahara seelikuosaga kaapotkleiti.

Kõige iseloomulikum Põhja-Eesti naisterõivale oli, et siin kanti 17. sajandist alates varrukateta särgi peal lühikest pluusi, nn käiseid.

Teiseks Põhja-Eesti rahvarõivaste iseärasuseks on lillkiri (vt pilti), mida tikiti madalpistes nii käistele kui tanudele.

Kolmandaks omapäraseks jooneks on 19. sajandi alguses naiste peakattena üldiseks saanud pottmüts.

Põhja-Eestis kodunesid esimesena ja levisid siit mujalegi mitmed uuema moega seotud nähtused - meestel põlvpükstest ja vatist koosnev ülikond, naistel pikitriibuline seelik, potisinine värv villastel rõivastel.

Lääne-Eesti

Lääne-Eesti rahvarõivarühma kuuluvad Läänemaa ja Pärnumaa kihelkonnad. Iseloomulikud on lambapruunid ja -mustad ülerõivad. Pärnumaal olid pruunid ka meeste ülikonnad, mille omapäraks olid vasknööpidest hõlmakaunistused. Pikitriibuline seelik kodunes Lääne-Eestis 19. sajandi alguseks, omapäraseks võib pidada neolõnga sissekudumist ning sissepressitud seelikuvolte. Alates 19. sajandi keskpaigast hakati kandma ka põikitriibulisi ja ruudulisi seelikuid, eriti rohkesti Läänemaal, kus neid kooti punasel põhjal mitmesugustes ruudukombinatsioonides. 20. sajandi algul hakati mõnes kihelkonnas (Lihula, Kirbla) seelikule tikkima madalpistes õiemotiive. Üldse kandsid Lääne-Eesti naised rahvarõivaseelikuid kaua, igapäevarõivana 20. sajandi keskpaigani.

Nagu Lõuna-Eestis, nii kanti ka Lääne-Eestis pikkade varrukatega särki. Naiste uuem rõivaese, kampsun, oli levinud terves Lääne-Eestis, seevastu liistik ainult põhja- ja keskosas. Lääne-Eesti naiserõivastusele oli iseloomulik kolmnurkseks kokku murtud õlarätik.

Omapärased olid Lääne-Eesti naiste peakatted. Siin oli suuri erinevusi kihelkondade vahel, lõunaosas kanti eriilmelisi tanusid, põhjapool pott- ja kabimütse.

Omaette rühma moodustavad Kihnu rõivad. Siin kandsid naised varrukateta särki ning sellel käiseid. Rõivamood arenes aeglaselt, 19. sajandil oli üldine ühevärviline sissepressitud voltidega seelik, 19. sajandi II poolest hakkas levima ka pikitriibuline seelik. Moodi läksid sitsrätid, -põlled ja -jakid. Kihnu naised pole praegugi loobunud oma kohalikust rõivamoest, eriti hinnatud on triibulised kördid, sitsjakid ja -rätid.

Saared

Kolme suurema saare - Saaremaa, Hiiumaa ja Muhu rõivastus kujunes Mandri-Eestiga võrreldes mitmeti erilaadseks. Naiste ülikonnale olid iseloomulikud kurrutatud (kuumade leibade abil plisseetaoliselt volti pressitud) seelikud. Varasemad ühevärvilised seelikud kujunesid 19. sajandi I poolel Saaremaal ja Muhus põikitriibulisteks. Hiljem tulid moodi pikitriibulised seelikud. Põlle kandsid saartel ka täiskasvanud neiud ja see oligi eeskätt piduliku ülikonna osa.

Hiiumaal kandsid naised käiseid, Saaremaal aga pikkade varrukatega särke ja liistikuid. Varem kanti käiseid ka Muhus, kuid 19. sajandil olid need veel vaid pruudi- ja noorikurõivastuses. Ülerõivad ja meeste ülikonnad olid lambapruunid või -mustad ning Sõrves hallid. Potisinine värv saartel märkimisväärselt ei levinud.

Omapärased olid naiste peakatted - lõua alt mähitavad linikud, papi või vitsarao abil toestatult vormis hoitud tanud, talvemütsid, Saaremaal ka silmkoes tuttmütsid. Erinevusi oli ka jalatsites. 19. sajandil kanti kingi, nende kõrval ka riidest pealsete ning tõrvatud taldadega pätte, Muhus pastlaid.