Thursday 18 April 2019

Eesti mõisad


Elame „tuhande mõisa maal“, kuhu on jätnud jälje Taani kuningas, Rootsi palgasõdurid, sakslased, poolakad, šotlased ja Vene tsaar.

Mõisal on eri keeltes erinev nimetus- villa, manor, usadba, mõza, muiža. Mõis on paik, kus väsinud hing võis leida rahu. Kuhu võis linnast pageda, kus kohtuda sõpradega ja pidada kirjavahetust. Mõisas võis võtta seljast tooga ja jalutada üle roheliste aasade ja kuldsete viljapõldude, näha, kuidas hommikuti läheb kellade kõlksudes sööma kari. Kuidas vaikus vallutab meeled ja puhkus taastab jõu. Mõisast nagu ka talust oleme pärit. Mõisast on eestlane saanud kaasa oma visa ja edeva loomuse. Mõis on eestlasele nagu kirik.

Mõisad on tänini alles- suured sammaste ja tornidega majad, ümber pargid ja põlispuud. Kui 20. saj algul oli Eestis üle 1200 mõisa peahoone, siis sajandi lõpuks oli neid äratuntaval algkujul alles jäänud umbes kolmandik. Enamik säilinud ehitistest on rajatud 18.–19. saj vahetusel ning mõjutatud eriti historitsismist. Hävingust päästetud mõisad on restaureeritud ja nendes tegutsevad hotellid, spaad, käsitöökojad. Osad mõisad on kasutusel kontserdipaikadena, paljud mõisad on eraomandis ning osad tegutsevad muuseumitena. Väike osa mõisatest on kasutusel koolidena.

Vanadelt kaartidelt võib näha, kui tihedalt on Eestis kunagi mõisaid olnud: 874 era- ehk rüütlimõisat, 165 kroonumõisat, 22 linnamõisat ja 13 rüütelkondade valduses seisnud mõisat, lisaks veel sadakond pastoraati ehk kirikumõisat. Tegu on olnud maaga, kus Esimese maailmasõja eelõhtulgi püsis suurem osa varast ja võimust ikka veel mõisnike käes, või nagu on tõdenud baltisaksa ajaloolane Reinhard Wittram: „Eestimaa provints – too puhtaim aadlimaa terve maamuna peal“.

Mooste mõis

Mooste mõis (saksa keeles Moisekatz) oli rüütlimõis Põlva kihelkonnas Võrumaal. Tänapäeval jääb kunagine mõisasüda Mooste alevikku Põlva maakonna Põlva vallas. Mooste mõis rajati 16. sajandi lõpus, mil Poola kuningas Stefan Batory läänistas selle piirkonna Võnnu maakohtunikule Wilhelm Sturtzile. 17. sajandi esimesel poolel kinkis Rootsi kuningas Gustav II Adolf mõisa ooberst Joachim Nicolaus von Gürstenbergile. Tänapäevani säilinud suur ja uhke mõisakompleks pärineb 20. sajandi algusest, mil mõisa omandasid Nolckenite suguvõsa. Mooste mõisa peahoones tegutseb nüüdisajal Mooste Põhikool.

Jäneda mõis

Esimesed kirjalikud teated Jänedast on 1353. aastast, mil Tallinna piiskop omandas Liivimaa ordu käest siinsed maavaldused. Esimest korda mainiti mõisa 1510. aastal. Mõis on mitu korda omanikku vahetanud: see on olnud seotud Taubede, Fersenite, Maydellide, Baggehufwudtide, Löwensternide jt aadliperekondadega. Mõis on kuulunud paljudele baltisaksa suguvõsadele, kellest viimased olid von Benckendorffid. Nende ehitatud ongi praeguseni säilinud mõisa peahoone ning abi- ja kõrvalhooned. Kultuurilukku on läinud Jäneda viimane mõisaproua Maria Zakrevskaja-Benckendorff-Budberg, kelle elu oli täis seiklusi ja lähedasi suhteid  kuulsate meestega. 1921. aastal toodi Tallinnast Jänedale Eesti vanim põllumajanduslik keskeriõppeasutus – Põhja-Eesti Põllutöökeskkool. Kogu Jäneda areng 20. sajandil on seotud põllumeeste kooliga. Siin on õppinud ja õpetanud paljud tuntud inimesed.  Tänapäeval töötab endises koolihoones Maamajanduse Infokeskuseerimisfirma Agorek OÜ ning Jäneda Raamatupidamise ja Nõuandebüroo, samuti MTÜ Abiks Põllumehele, mis on ainus taasiseseisvumise algusest peale järjepidevalt tegutsenud põllumajanduslik nõuandeteenistus Eestis. Lossi tornis asub muusika-tähetorn, mis on helilooja Urmas Sisaski töö- ja kontserdiruum ning astronoomiliste vaatluste läbiviimise koht.



Ruila mõis

Ruila mõis oli rüütlimõis Harjumaal Hageri kihelkonnas. Tänapäeval jääb mõisakompleks Harju maakonna Saue valla maadele. Ruila mõisa (Ruil) mainiti esmakordselt 1417. aastal, kui mõis oli Tallinna linnusekomtuuri residents. Alates 1622. aastast oli mõis Ulrichite valduses. Ruila mõis kuulus Ulrichite suguvõsale läbi mitme põlvkonna. Kui mõisa pärinud Friedrich Johann von Ulrichi (1744–1801) neljas tütar Katharina Friederike abiellus Magnus Adolph Theodor von Bremeniga, läks mõis 1814. aastast Bremenite suguvõsa kätte ja kuni 1939. aasta ümberasumiseni kuulus mõis Bremenitele. Mõisa härrastemaja püstitasid 1859. aastal Bremenid. Hoone esimene korrus on kivist, teine puidust. Praegust mõisahoonet võib lugeda klassitsistlike lisanditega historitsistlikus stiilis ehitiseks. 17. sajandil püstitatud esimene korrus on ehitatud paekivist ja 19. sajandil lisatud teine korrus on puidust. Mõlemal korrusel on säilinud 19. sajandi ahje, barokse vormistusega tahveluksi ning laud- ja parkettpõrandaid. Hoones on 11 mõisaaegset ahju, mis on senini töökorras.Mõisa peahoones asub tänapäeval kool, tallis tegutseb ratsaspordibaas. Säilinud on ka muid kõrvalhooneid ja suur park.

Kõltsu mõis

Kõltsu "mõis" (saksa keeles Wellenhof) oli suvituskoht (saksa k. "villa"; vene k. "дача") ja poolmõis Keila kihelkonnas Harjumaal. Hiljemalt 1689. aastal oli sellenimeline hajatalu Keila kihelkonna Põllküla mõisa koosseisus. Kõltsu maaüksuse praeguseni säilinud suvituskoha hoonestuse rajas paruniproua Benedicte v. Uexküll 19. sajandi lõpul, mil talud likvideeriti ning maaüksus jagati viieks suvituskohaks (villa Wellenhof, villa Seehof, villa Koppelmann, villa Tannensee ja villa Koske). Sel aastal kuulus mõisale 100 tiinu maad. Aastal 1891 valmis ka Kõltsu mõisa härrastemaja, mille katust katsid Soomest toodud sindlid. Rahvasuu räägib, et Benedicte armastanud väga roose ja istutas neid lisaks häärberi ümbrusele ka randa, nii et sealt hakkasid kurdlehised roosid teistesse ümbruskonna randadesse levima. Alates 1909. aastast kuni ümberasumiseni kuulus Kõltsu nime kandev suvituskoht v. Mohrenschildtidele. Seoses sellega, et tegemist ei olnud mõisaga, ei laienenud sellele ka 1919. aasta Maaseadusega kehtestatud sundvõõrandamine. Hiljem tegutses seal suviti pansion. Suvitajaid kutsus rannast lõunale kell, mille helin kostnud vaikse ilmaga ka Kersalu randa. Teise maailmasõja järel tegutses mõisa peahoones Leen Kullmani nimeline Klooga I pioneerilaager. Laste jaoks ehitati uued hooned, häärberis elasid kasvatajad. Aastal 2007 koostati projekt mõisahoone taastamiseks. Praegu üüritakse taastatud endise Wellenhofi suvitushoone ruume nõupidamiste ja etenduste jaoks.



Olustvere mõis

16. sajandil kuulus Olustvere Schillingite aadliperekonnale. Olustvere mõisa vana härrastemaja valmis ühekorruselisena 17. sajandil. Teine korrus lisati 1900. aastate alguses. Mõisa viinavabrik ehitati 1850. aastail. Mõis vahetas omanikke mitmeid kordi. Krahv Pontus Fredrik De la Gardie (1630–1692) pantis selle lõplikult ära: 1668. aastal sai pandihärraks Johann von Schlippenbach. Pandilepingu lõppedes siirdus mõis De la Gardie´dele tagasi. 1903. aastal valmis mõisa uus inglise maamajade stiilis ehitatud historitsistlik härrastemaja, kuhu oli sisse toodud elektrivõrk, keskküte, telefon ja veevärk. Arhitektiks oli arvatavasti Arcibald MacPherson. 1912–13 ehitati Olustvere mõisa juurde aitkuivati, mis oli valmimise hetkel esimene elektrifitseeritud ja automatiseeritud aitkuivati Baltikumis. Kuivati on endiselt kasutuses. 1920. aastal kolis mõisahoonesse Eesti Aleksandri Põllutöökeskkool (tänapäeval Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskool), mis nüüd asub 1985. aastal valminud uues hoones. Tänasel päeval asub mõisahoones turismikeskus ja Olustvere muuseum.

Kalvi mõis

Kalvi mõis (saksa keeles Pöddes) oli mõis Viru-Nigula kihelkonnas, Virumaal. Mõisa härrastemaja asub Kalvi külas, mis tänapäeval jääb Lääne-Viru maakonda Viru-Nigula valda. Mõisa mainiti esimest korda 1485. aastal, kui lossi valdaja Hans Lode lossimaja ja mõisa (Pöddese, tõestuskirjades ka Podwes, Podwis) tuhande marga eest Tallinna piiskopile Simon von der Borchile pantis. Nime Kalvi (Kalf, Kalve) sai mõis selle hilisematelt omanikelt, kui Jürgen Kalf 1551. aasta 24. augustil oma vennale Diedrichile jättis. 18. sajandist kuulus mõis Essenitele, Schoulzidele, Baranoffidele, Lvovskitele ja Schillingitele. Mõisa viimased omanikud olid Schillingid. Mõisa uus peahoone valmis vahetult enne Esimest maailmasõda. Eesti NSV ajal asus mõisa peahoones Kalvi sanatoorium-profülaktoorium. Pärast erakätesse minekut on mõis juhukülalistele suletud.

Sangaste mõis

Sangaste mõis (saksa keeles Schloß Sagnitz, vene keeles Шлосс-Загниц) oli rüütlimõis Sangaste kihelkonnas Tartumaal. Nüüdisajal jääb kunagine mõis Valga maakonna Otepää valda. Keskajal oli Sangaste Tartu piiskopi tähtsamaid lauamõisaid. 1626. aastal kinkis Gustav II Adolf mõisa diplomaadile Christoph Ludwig Raschele. 17. sajandi viimasel kolmandikul oli mõisa rentnik Liivimaa maamarssal ja Riia komandant, oberst Gotthard Wilhelm von Budberg. 1723. aastal andis Peeter I mõisa koos Karula kihelkonna Karula ja Kaagjärve mõisaga kindralleitnandile ja sõjakomissarile Ivan Golovinile. Hiljem oli omanik tema poeg, galeerilaevastiku komandör admiral Aleksandr Golovin, kelle tütre Katariina abielu kaudu ülemõuemarssali vürst Nikolai Golitsõniga läks mõis nende pojale kammerjunkrule ja hilisemale kammerhärrale vürst Aleksandr Golitsõnile. Viimane pantis Sangaste koos Kaagjärve mõisaga 1797. aastal kolleegiuminõunikule parun Karl Georg von Arpshofenile. Selle järel oli mõis lühikest aega Arpshovenite käes ja 1808. aasta kevadel ostis selle Friedrich Georg von Berg, kelle poegadest 1839. aastal sai omanikuks hilisem Venemaa kindralfeldmarssal krahv Friedrich Wilhelm Rembert von Berg ja 1851 Johanniitide ordu rüütel krahv Gustav von Berg (1796–1861). Mõis kuulus krahvidele Bergidele kuni võõrandamiseni. Soome valitsuse survel mõisasüda tagastati ning kuulus endistele omenikele 1939. aastani. 1870. ja 1880. aastatel rajati Friedrich von Bergi (1845–1938) eestvedamisel Eesti üks esinduslikemaid mõisakomplekse. Historitsistlik hoone on väga liigendatud ja selle fassaadi kaunistab sihvakas torn. Ka enamik kõrvalhooneid on kujundatud lossiga samas stiilis. Märkimist väärivad kindlust meenutav tallikompleks ja veetorn. Mõisakompleksi kuulusid veel tall-tõllakuur, valitsejamaja, ait, meierei, rehi ja kabel. Mõisasüda püsis Bergide kasutuses 1939. aastani. Praegu hooldab seda Otepää vald.



Purtse mõis

Esmakordselt on Purtse mõisa ja selle juurde kuuluvat veskit mainitud 1421. aastal. 1497 on nimetatud omanikuna "Otto Lode von der Ysse". 16. sajandi alguses on Purtse pandiomanik Jakob Tuve Ediselt. 16. sajandi esimesel poolel lasi Johann von Taube rajada Purtse vasallilinnuse. Taubede suguvõsale kuulus mõis kuni 17. sajandi alguseni, mil Iisakult pärit Berend von Taube müüs mõisa 1621. aastal Eestimaa kubernerile Jakob De la Gardiele, kes selle 1622 omakorda 12 000 Rootsi taalri eest Ingerimaa kubernerile ooberst Henrik Klasson Flemingile müüs. Flemingite omanduses olnud mõisa andis vürst Aleksandr Menšikov keisri korraldusega 1715. aastal oberküchenmeister Johan von Feldtenile kümneks aastaks rendile. 1722. aastal restitueeriti mõis Holstein-Gottorfi hertsogi Karl Friedrichi  kammernõunikule parun Claes Rålambile (1682–1751). Parun Rålambilt ostis 1731. aastal 10 000 riigitaalri eest mõisa Eesti maanõunik, Holsteini kaardiväe kindralmajor Otto Magnus von Stackelberg. Kuna Stackelbergid elasid naabruses asuvas Püssi mõisas, jäi Purtse kõrvalmõisa staatusse ja endist vasalllinnust kasutati peamiselt viljalaona. 25. oktoobril 1919 omandas maaseadusega mõisa Eesti Vabariik.

Palmse mõis

Palmse mõisa on mainitud juba keskajal, mil Taani kuningas Valdemar II kinkis maa-alad Tallinna tsistertslaste Tallinna Püha Mihkli nunnakloostri valdusse. 1510. vahetas klooster mõisa Bertram Jungega Nabala mõisa vastu. 1522. aastal läks Palmse Metztackenite suguvõsa kätte. Praeguse härrastemaja rajamist alustas Gustav Christian von der Pahlen 1697. aastal Jakob Staël von Holsteini jooniste järgi. Mõisa sümmeetrilise põhiplaaniga kahekorruseline kivihoone sarnanes oma palladionistliku üldlahendusega väga nii Maardu kui ka Aa mõisahoonega. 1703. aastal rüüstati mõisasüda Põhjasõjas Vene vägede poolt. Pärast sõda asus mõisat taastama Arend Diedrich von der Pahlen, kes oli välismaal veedetud aastail õppinud ka arhitektuuri. Peahoone taastati 1730. aastaks. 1731. aastaks ehitati Ilumäe kabel, 1734 valmis viljaait, 1736 viinaköök, 1737 hobusetall, 1738 hakati rajama iluaeda, 1743 Oruveski jne. Hans von der Pahleni valitsemisajal asendati senine puithoonestus kivihoonetega. 1782–1785 ehitati peahoone arhitekt Johann Caspar Mohri jooniste järgi ümber, millega sai hoone oma praeguse ilme. 19. sajand sajandi keskpaigaks valmis veel mitu kõrvalhoonet ja oma praeguse ulatuse sai ka park (Palmse park). 1870. aastatel valmis Palmse mõisa palmimaja Sajandi lõpukümneil lisandus mõisaansamblisse vaid üksikuid ehitisi (uus viinavabrik, kasvuhooned) ning viimasena valmis 1914. aastal härjatall. 27. aprillil 1934 lubas Vabariigi Valitsus Põllutööministeeriumil Palmse mõisa härrastemaja Kaitseliidule tasuta kasutamiseks üle anda. Palmse on üks kõige põhjalikumalt restaureeritud mõisaansambleid Eestis. Ennistustööd algasid 1972, kui mõisakompleks siirdus Lahemaa rahvuspargi omandusse.



Taagepera mõis
Mõisa on esmakordselt mainitud 16. sajandil. Poola ja rootsi ajal olid mõisa omanikeks Rehbinderid, Rootsi rittmeister Heinrich von Rehbinderi (maetud 1630) surma järel 1629 pärisid mõisa tema poeg Wilhelm (hukkus 22.7.1635) ja Wilhelmi vennapoeg Heinrich von Rehbinder. 1819 sai pankrotti mineva mõisa omanikuks kreisipealik ja Riidaja mõisnik Bernhard Heinrich von Stryk .1822 andis tema mõisa omakorda üle oma pojale Magnus von Strykile . Temalt päris mõisa ainus poeg ja pärija Bernhard von Stryk, kes omakorda 1909. aastal kinkis 370 000 rubla väärt mõisa oma pojale Hugo von Strykile. Hugo von Stryki ja tema 1896. aastal Taageperal sündinud poja Percy von Stryki kätte jäi m Kuni 20. sajandi alguseni oli Taagepera mõisakompleks üsna tagasihoidlik. Sellest ajast on säilinud vaid üksikud ümberehitatud kõrvalhooned. Sajandi algul alustasid Strykid Eesti ühe suurejoonelisema juugendstiilis mõisahoone rajamist. Hoone projekteeris arhitekt Otto Wildau, kes oli projekteerinud ka lähedalasuvate Holdre ja Karki mõisa peahooned. Mõisahoone ehitus kestis 1907–1912. Peahoonet on nimetatud ka Taagepera lossiks. Hugo von Stryki ja tema 1896. aastal Taageperal sündinud poja Percy von Stryki kätte jäi mõis 1919. aasta maareformini. Hoone liigendatud fassaadi iseloomustavad kaks suurt viilu. Selle läänenurgas paikneb sihvakas 40-meetrine ümartorn. Hoone suurejoonelisuse tõttu kutsutakse seda rahvapäraselt ka lossiks. Hoone katus oli algselt kaetud kiltkiviga, kuid tänapäeval on see asendatud plekk-katusega. Mõisahoone sai 1919. aastal Vabadussõjas kannatada. Peale võõrandamist kohandati hoone kopsusanatooriumiks.  Vaimuhaigla ja sanatoorium asusid hoones 2002. aasta 1.juulini. Aastast 2002 on hoone eravalduses ja alates 2003 tegutseb seal hotell koos restoraniga.


Alatskivi mõis

Alatskivi mõisat (saksa k Allatzkiwwi) on esmamainitud 1601. aastal. 1628. aastal kinkis Rootsi kuningas Gustav II Adolf mõisa oma sekretärile Johan Adler Salviusele. Tema käest siirdus mõis 1642. aastal Hans Dettermann Cronmanni omandusse. 1753. aastal ostis mõisa Otto Heinrich von Stackelberg. 1870. aastal läks mõis kaasavarana von Nolckenite aadliperekonna omandusse, mil mõisasüdant hakati senisest esinduslikumas stiilis välja ehitama. Kuna Arved non Nolcken oli Shotimaa reisilt naasnuna vaimustunud sealsest arhitektuurist, eriti aga Balmorali kuningalossist, otsustas ta Alatskivil püstitada Balmorali koopia. Tulevase lossi projekti koostas Arved von Nolcken ise. Tegelikult kopeerib Alatskivi Balmorali lossi kujunduselemente, mitte aga planeeringut - Balmoral on Alatskivist tunduvalt suurem. Historitsistlik loss valmis 1885. aastal viie aasta ehitustöö tulemusena. Tartu-Kodavere maanteelt viis mõisasüdamesse 800 meetri pikkune alleena kujundatud sihitee, mis viis väravatorni läbides peahoone keskteljele. 1919. aasta võõrandamise järel on mõisa peahoone kasutusel olnud nii koolimajana, piirivalvekordonina kui ka sovhoosikeskusena. Säilinud on ka enamik kõrvalhooneid (osalt küll ümber ehitatuna ja osalt varemetena), park ning allee. Sissesõiduallee ei ulatu kaasajal enam Tartu maanteele välja, nagu mõisaajal. Praegu kuulub loss Alatskivi vallale. Lossi majandab valla poolt asutatud sihtasutus. Loss on restaureeritud.


Eesti raha


Eesti raha on raha, mis on käibel Eesti Vabariigis.

Raha tunti Eesti aladel juba enne muistset vabadusvõitlust. Väljakaevamistel on leitud neli Rooma keisri Augustuse (valitses 30 eKr- 14 pKr) aegset hõberaha. Arvatavalt sai aastal 1710 Eesti ametlikuks riigirahaks Vene keisri kahepäise kotkaga rahatükk.

1918. aastal puudus Eesti Vabariigil veel oma raha. Seadusandlikult reguleeris rahakäivet Saksa okupatsioonivõimude 15. septembri 1918. aasta korraldus, mis kuulutas Eestis kehtivaks vaid Saksa marga. Narvas samal ajal välja kuulutatud Töörahva Kommuun pani oma territooriumil kehtima Vene NFSVs käibiva rubla, kusjuures kõik erinevate võimude rublad hinnati üheväärseks. Saksa mark võrdsustati 50 kopikaga. Nendele rahasortidele lisaks tulid detsembris 1919 Eestis käibele Soomest laenuks saadud 10 miljonit Soome marka.

Eesti esimesed rahatähed (algul kassatähtedena) olid Eesti margad.

Esimesed iseseisvusaegsed omad ametlikud maksevahendid olid Tallinna Arvekoja maksutähed, mis lasti rahana käibele paar nädalat enne Eesti Vabariigi lühiajalisi viieprotsendilisi võlakohustusi.

Tallinna Arvekojas (rajati detsembris 1918) ettevõtete omavahelisel arveldamisel kasutatud tšekid olid alguses saksa ja eesti keeles trükitud blanketid, millele märgiti summa käsitsi. Rahapuuduse leevendamiseks kuulutas Eesti Ajutine Valitsus need 4. jaanuaril 1919 riiklikeks „maksuabinõudeks”, andes ühtlasi Arvekojale õiguse väljastada maksutähti. Lõpetanud oma tegevuse 1923. aastal, deponeeris Arvekoda Eesti Panka rahasumma, mille vastu tšekid ja maksutähed hiljem ümber vahetati.



Tallinna Arvekoja maksutäht 50 marka 1919

EESTI KROON I

Eesti rahasüsteem korrastus 1928. aastaks, kui marga asemel võeti kasutusele kroon. Marga kiire inflatsiooni ja riigi kullavarude katastroofilise kahanemise tõttu tuli Eestis korraldada rahareform. Kehtestati uus vääring – kroon, mis vastas 100 margale. Kroone hakati 1924. aastal kasutama esmalt väliskaubanduses, kuid 1. jaanuarist 1928 ka igapäevastes tehingutes. Ulatusliku välislaenu tulemusel võrdsustati Eesti krooni väärtus 100/248 g puhta kullaga ja see seoti jäigalt Inglise naelaga. Krooni kurss lasti vabaks alles 1933. aastal üleilmse majanduskriisi ajal. Kuna kroonivääringus pangatähed ei saanud õigeks ajaks valmis, lasti 1928. aasta jaanuaris ringlusse viimane seeria 100-margaseid kassatähti, millel oli kirsipunane ületrükk ÜKS KROON. Alles sama aasta septembris võeti kasutusele 10-kroonised pangatähed, millele lisandusid järgnevatel aastatel ülejäänud nimiväärtustega rahad. Lõplikult valmis kroonisari 1936. aastal.


Eesti Vabariigi kassatäht ületrükiga „ÜKS KROON“

Eesti kroon jagunes 100 sendiks, sent omakorda võrdus reformieelse margaga. Metallvahetusraha väärtuse ülempiiriks kehtestati 2 krooni. Esimesed uued mündid tulid ringlusse juba 1928. aastal. Rahaseaduse järgi pidid 1- ja 2-kroonised mündid olema valmistatud hõbedast. Seda seadust järgitigi 1930. ja 1932. aasta 2-krooniste („Toompea” ja „Ülikool”) ning 1933. aasta 1-krooniste („Laulupidu”) puhul. 1934. aastal vastu võetud rahaseaduse muutmise seadus lubas neid vermida ka muust metallist. Samal aastal ringlusse lastud 1-kroonised käibemündid valmistati messingist.

Kõik Eesti paberkroonid kujundas Günther Reindorff ja need valmistati Tallinnas Riigi Trükikojas, viimane seeria 10-krooniseid veel 1940. aastal. Kroonid jäid lühikeseks ajaks käibele ka pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt 1940. aastal. Iseseisva Eesti (nagu ka Läti ja Leedu) oma raha kuulutati kehtetuks 25. märtsil 1941.

POOLESAJANDILINE OKUPATSIOON

Kui Nõukogude Liit oli Balti riigid 1940. aastal okupeerinud, tuli ka Eestis käibele NSVLi raha: tšervoonetsid, rublad ja kopikad. Ringelnud algul kõrvuti kroonide-sentidega, muutusid nad ainukehtivaks 25. märtsil 1941, esialgu küll lühikeseks ajaks. Sama aasta suvel jõudsid Eestisse Wehrmachti väed.

Raharinglust Saksa okupatsiooni ajal reguleeris uute võimude 29. novembri 1941. aasta määrus, mis kehtestas Eesti-siseseks maksevahendiks idaalade jaoks käibele lastud riigikrediitkassa paberrahad ja mündid, Saksa vahetusraha 1–10 pennini ning NSVLi rahamärgid. Peale nende võis sõja-aastail mõningaid kaupu omandada ka nn punktide eest, mida omakorda anti lina, villa jms vastu. Punktid käibisid kogu Baltikumis ja neid valmistati Riias. Kõik need maksevahendid kehtisid Eestis Saksamaa ülemvõimu lõpuni 1944. aastal.

Seejärel jäi Eestis ringlema taas ainult NSVLi raha. 1947. ja 1961. aastal korraldati Nõukogude Liidus rahareform, millega suurendati vahepeal odavnenud rubla väärtust kümme korda. Ühtlasi ilmusid käibele uue kujundusega rahatähed. Rublad ringlesid Eestis krooni kasutuselevõtuni 1992. aastal.

EESTI KROON II

Esimest korda avaldati mõte Eesti oma raha kasutuselevõtust 1987. aasta isemajandava Eesti ehk IME projektis, mille autorid olid Siim Kallas, Tiit Made, Edgar Savisaar ja Mikk Titma. Ametlikult võeti kurss oma rahale 18. mail 1989, mil allkirjastati seadus „Eesti NSV isemajandamise alused”. 15. detsembril 1989 võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu otsuse taasasutada Eesti Pank 1. jaanuaril 1990.

Ülemnõukogu otsusega moodustati 27. märtsil 1991 rahareformi komitee, mille pädevuses oli kõikide rahareformiga seotud küsimuste üle otsustamine. Sinna kuulusid valitsusjuht, Eesti Panga president ja sõltumatu ekspert. Rahareformi komitee 17. juuni 1992. aasta dekreedi „Rahareformi läbiviimisest” kohaselt muutus alates sama aasta 20. juunist kella neljast hommikul ainsaks seaduslikuks maksevahendiks Eesti kroon.

Kroonipangatähtede ja -müntide kujunduse leidmiseks kuulutas Eesti NSV Ministrite Nõukogu detsembris 1989 välja avaliku konkursi. Konkursi tulemusel kujundas 1- ja 2-kroonised pangatähed Urmas Ploomipuu ning ülejäänud nimiväärtused Vladimir Taiger. 1- ja 2-kroonised trükiti Ameerika Ühendriikides, suurema nimiväärtusega pangatähed Inglismaal. Viimased, uuendatud seeriad lasti trükkida Saksamaal.

Mündikavandite konkursi tulemusel kavandas müntide esialgsed eskiisid Mari Käbin, kuid seoses Eesti Vabariigi nime ja sümbolite taaskasutuselevõtuga muutusid ka müntide vermimise nõuded. Esialgsete kavandite järgi jõuti vermida proovimündid rukkilille kujutise ja aastaarvuga 1991. Lõpuks vermiti kõik mündid 1936. aasta müntide eeskujul: esiküljel kolm leopardina kujutatud lõvi ja aastaarv ning tagaküljel riigi nimi ja nimiväärtus. Müntidele vermitud vapilõvi modelleeris skulptor Arseni Mölder ning mündiväljale sobitas need kunstnik Ants Raud. Mündid vermiti algul Tallinnas, hiljem Soomes, Lõuna-Aafrika Vabariigis, Inglismaal, Prantsusmaal, Madalmaades ja Saksamaal.

Mitmete oluliste tähtpäevade ja -sündmuste jäädvustamiseks lasi Eesti Pank aastatel 1992–2010 käibele 27 meenemünti. Meenemündid on käibemündid selle väärtusega, mis neile on vermitud, kuid kuna nad on valmistatud väärismetallidest, siis tavapäraselt neid ringluses ei kasutata. Ka on meenemündid tavalistest käibemüntidest suuremad ja nende kujundus erineb selgelt ringluses olevate müntide omast.

1992. aastal sõlmisid Euroopa Liidu riigid Maastrichti lepingu, millega pandi alus Euroopa majandus- ja rahaliidule. Liidul on kaks peamist eesmärki: tagada ühtlane ja stabiilne majanduskasv ning hoida hindade tõus kontrolli all. Ühine raha ja intressimäärad peavad kindlustama, et kõigis liikmesriikides püsib elukalliduse tõus kontrolli all. See tähendab, et hinnad kõiguvad mõõdukalt ja nende muutused on etteaimatavad.

1. jaanuaril 2002 tuli kaheteistkümnes Euroopa Liidu riigis (Austrias, Belgias, Hispaanias, Hollandis, Iirimaal, Itaalias, Kreekas, Luksemburgis, Portugalis, Prantsusmaal, Saksamaal ja Soomes) käibele ühisraha euro seitsme pangatähe ja kaheksa mündi kujul. Ent pangaülekandeid sai eurodes teha juba 1999. aastast.

EURO

2011. aastal jõudis euro ka Eestisse.

Eurorahatähtede kujundus on kõikides euroala riikides sama. Euromüntidel on ühine ja rahvuslik külg. Rahvuslik külg iseloomustab mündi käibele laskunud riiki. 2004. aastal toimunud Eesti euromündi rahvusliku külje kujundusvõistluse võitis kunstnik Lembit Lõhmus. Eesti euromüntidel on Eesti kontuur ja nimi Eesti. Eesti Pank jätkab ka euroajal meenemüntide vermimist eurovääringus. Peale selle lasevad euroala keskpangad käibele ka mälestusmünte. Need on 2-eurose nimiväärtusega käibemündid, mille rahvuslikul küljel on mälestust jäädvustav motiiv.







Kihnu saar



Kihnu on saar Liivi lahes. Kihnu kuulub Pärnu maakonda ja moodustab ümbritsevate laidudega Kihnu valla. Saarel on neli küla. 1994. aastal oli elanikke 570.

Ajalugu

Saart on esimest korda mainitud aastal 1386 (Kyne), asustuse kohta on teateid aastast 1518.

Halduslikult kuulus Kihnu keskajal Saare-Lääne piiskopkonna Vana-Pärnu kihelkonna Audru ametkonda. Liivi sõjas käis Kihnu käest kätte: aastatel 1562–1565 kuulus Taanile, 1565–1575 ja 1582–1600 Rzeczpospolitale, 1575–1582 Moskva tsaaririigile. Aastatel 1600–1710 oli saar nagu kogu Eestigi Rootsi Kuningriigi koosseisus, olles 1627–1680 algul von Thurni ja seejärel de la Gardie eravaldus. 1710. aastal läks Kihnu Moskva tsaaririigi koosseisu.

1624. aastal on esmakordselt mainitud Kihnu Püha Nikolai kabelit. 1642. aastal ehitas Pärnu krahvinna Magdaleena Thurn zu Walsasina Kihnu Püha Nikolai kiriku. Kihnu algne kirik oli puust õlgkatusega ehitis, kus aeg-ajalt Audru kiriku koguduse õpetaja käis jumalateenistust pidamas. Venemaa Keisririigi Liivimaa kubermangus kuulus Kihnu Kihnu kroonumõisa. 1784. aastal ehitati Kihnusse uus kivist kirik. Usuvahetusliikumise ajal aastatel 1846–1847 läks suur enamus Kihnu rahvast üle õigeusku ja luteri kirik võeti kasutusele vastloodud õigeusukoguduse kirikuna. 1848. aasta märtsis asutati Riia piiskopi Filareti poolt Kihnu õigeusu kihelkond.

Kihnu saare lõunatipul Pitkänä neemel asub 1865. aastal malmosadest monteeritud Kihnu tuletorn.

Alates 1921. aastast kasutati saart väljasaatmise kohana, teiste hulgas viibis seal Ned de Baggo. Suvistepühade puhul 1934 korraldas üks Pärnu noorteselts ekskursiooni Kihnule väljasaadetute eluga tutvumiseks koos rahvapeo ja näidendi ettekandmisega. 22. augustil 1934 valiti Tartu Vanemuise aias suveprintsiks Kihnu saarele saadetud Karl Jänes, kellel selleks puhuks võimaldati ajutiselt Tartusse naasta.

Loodus

Saare pindala on 16,38 km², koos ümbritsevate laidudega 16,65 km². Kõrgeim punkt asub vaid 8 meetrit üle merepinna. Mandrist eraldab Kihnut umbes 12 kilomeetri laiune Kihnu väin. Liivase ja kivise pinnaga saarel on nõmme- ja palumännikuid, palu-salumetsa, puis-, aru- ja rannaniite ning rannikul liivikuid. Kihnu rannajoon ja tema lähedased laiud muutusid 2005. aasta jaanuaritormi tagajärjel palju. Niisugune torm tabas saart viimati üle 75 aasta tagasi. Kihnu on võimalik sõita lennukiga (Pärnust), laevaga (Pärnust) ja praamiga (Munalaiust Tõstamaa lähedal), talvel üle jäätee (samuti Munalaiust).

Kultuur

Kihnu kultuuriruum kuulub UNESCO suulise pärandi meistriteoste nimekirja. Kihnu kultuuriruumi kaitseks ja järjepidevuse hoidmiseks asutati 2002. aastal SA Kihnu Kultuuriruum. Kihnu kultuuri silmapaistvamad näited on rahvarõivad, ülalistmine ning paljud traditsioonilised käsitööoskused. Kihnul asub Kihnu kalmistu, kus on muu hulgas Kihnu Jõnni haud.

Harald Eelma



Elukäik

Herald Eelma sündis Järvamaal Võhmuta vallas Võhmuta külas metsavahi perekonnas. Lõpetas 1953. aastal Paide keskkooli ning astus ERKI-sse, mille lõpetas 1959. aastal graafikuna. Töötanud 1960-1962 ERKIs akvarelliõpetajana. 1962-1992 oli vabakunstnik. 1992 asus Tallinna Kunstiülikoolis tööle joonistusõppejõuna (aastast 1994 kateedrijuhatajana) ning oli samal ajal ühtlasi ka Paimios Varsinais-Suomen Kansanopisto kunstiõpetajana.

Eesti Kunstnike Liidu liige aastast 1961

Looming

Eelma alustas näitustel esinemist vaba- ja raamatugraafikuna kohe pärast kunstiinstituudi lõpetamist. Tema kui graafiku omapära ilmnes juba diplomitöös, milleks olid illust¬ratsioonid A.H. Tammsaare romaanile « Tõde ja õigus ». Eelma tutvustas end nende illustratsioonide kaudu kui rahulikku, elu ja elunähtusi kainelt vaatlevat ja oma vaatlustes hindavat kunstnikku. Kainelt vaatleva loomelaadi juurde jäi kunstnik ka oma järgnevas loomingus. Tuntud on tema graafiliste lehtede seeriaid "Tüdrukud", "Kodumaa" ning üksiklehed "Kaks tüdrukut", "Mehed ja suured kalad", "Möödunudaastane bukett". Ka Vana Tallinna teema on kunstnikku köitnud korduvalt.

Eelma 1960. aastate linoollõiked on tulvil neil aastatel kohustuslikku optimismi. Herald Eelma ja Peeter Ulas olid eesti graafika mehelikus, „karmi stiili” vaimus uuendajad. 1970. aastatel jätkusid Eelmal helge meeleoluga teemad („Jalutuskäik”, 1973; sari „Pühapäev”, 1972), ta varases graafikas pakuvad aga pinget pigem abstraktsed kõrgtrükid („Etnograafiline”, 1964; „Kriitiline moment”, 1967; „Õitsemine”,1968), kus tema tasakaalukas loomus on leidnud ideaalse vormi. Näib, et Eelmal pole olnud järske murranguid ja siseheitlusi, tema kunst on arenenud sujuvalt läbi mitmete etappide. 1970. aastate lõpu Eelma litograafiates on näha paralleele Marju Mutsu tolleaegse graafikaga. Iseendasse tõmbuvad ruumid, rehealusest tühjusesse, kõiksusesse avanemine („Värav”, 1978), tihedalt kokku põimitud inimese eluruum, lokkav loodus ning kosmos („Lagi”, 1979) jt seostuvad Mutsu samaaegsete väikeste graafiliste kalambuuridega. Veel rohkem on motiivide sugulust 1980. aastate alguse litograafiates „Suvi” (1980) ja „Tiib” (1983). Seejärel kristalliseerub litograafiates üks Eelma lemmikmotiiv, kivide teema, mis jõuab kindlusetaoliste struktuurideni teostes „Pank” (1989) ja „Kaitsevall” (1990).


Kristjan Raud


 
Elukäik

Kristjan Raud ja tema kaksikvend Paul Raud sündisid Viru-Jaagupi kihelkonnas Kirikukukülas 22.oktoober 1865 aastal.

Kristjan Raud õppis Viru-Jaagupi kihelkonnakoolis, Rakvere kreiskoolis ja Tartu Reaalkoolis. Ta lõpetas 1887. aastal Tartu Õpetajate Seminari, mille järel töötas Tartus ja Peterburis õpetajana.

Kunstilise hariduse sai ta Peterburis Peterburi Kunstide Akadeemias (1893–1897), Anton Ažbe kunstikoolis (1899–1901) ja Müncheni Kunstiakadeemias (1901–1903).

Kodumaale naastes töötas ta järgmised 10 aastat Tartu reaalkoolis õpetajana. Rajas 1904. aastal Tartus omanimelise ateljeekooli (Kristjan Raua õppestuudio), mis oli võrreldav Ants Laikmaa ateljeekooliga Tallinnas. Raud lülitus innukalt Noor-Eesti haritlasringkonda ja Eesti Kirjanduse Seltsi tegevusse.

I maailmasõja puhkedes asus ta oma kaksikvenna Paul Raua juurde Tallinnasse, kus töötas õpetajana ka Tallinna reaalkoolis, Tallinna poeglaste kommertskoolis, Westholmi gümnaasiumis, Riigi Kunsttööstuskoolis, Kaarli koguduse gümnaasiumis jm.

Eesti Vabariigi algusaastail loobus Kristjan Raud vabakunstniku elust ning asus tööle Haridusministeeriumi kunsti ja muinsusasjade osakonna juhatajana (1919–1923). Neil aastail töötas ta välja esimese Eesti muinsuskaitseseaduse. Aastatel 1923–1924 oli ta muinsusasjade korraldaja Tartus. Tema südameasi oli ainelise vanavara kogumine, tänu millele suurenesid tunduvalt Õpetatud Eesti Seltsi ja Eesti Rahva Muuseumi etnograafilised kogud. 1907. aastal, Jakob Hurda surma järel, oli Raud nõudnud esimesena muuseumi asutamist, kuhu tulevikus kuuluks mitte ainult Hurda kogutud ja süstematiseeritud folklooripärand, vaid ka aineline talupojakultuur, mida tollastes oludes ei väärtustatud. Kristjan Raud oli Eesti Rahva Muuseumi esimestel tegutsemisaastatel mitme kogumisaktsiooni üks initsiaatoreid.

Tegutsedes 1919 Tallinnas Haridusministeeriumi muinsusosakonna juhatajana, oli Kristjan Raud tegev Tallinna Muuseumi – tulevase Eesti Kunstimuuseumi – asutajana ning oli ka Tallinna Eesti Muuseumiühingu juhtiv tegelane ja auliige.

1921. aastal asus Kristjan Raud üürilisena elama perekond Tischlerite juurde Tallinnas Kordese (pärastisel Kevade) tänaval. Tollal juba küpsesse keskikka jõudnud kunstniku tutvus peretütar Elviiraga arenes peagi vastastikuseks kiindumuseks. Vaatamata märkimisväärsele vanusevahele ja pruudi vanemate esialgsele vastuseisule abielluti 1924. aastal. Abielust sündis kolme aasta jooksul kolm last: tütar Helge ning pojad Kristjan-Paul ja Rasmus. Koos alustati uue kodu rajamist Nõmmele, millest pärast kunstniku surma sai Kristjan Raua majamuuseum. Maja projekteeris Herbert Johanson ja see valmis 1929. aastal.

Looming

Kristjan Raud oli üks esimesi eesti kunstnikke, kes rajas oma karjääri Eestis, kuigi anne ja sidemed oleksid võimaldanud sulandumist Peterburis või Saksamaal juba õpingute ajal tuttavaks saanud kunstiringkondadesse.

Alustanud oma kunstiõpinguid Peterburis Kunstide Akadeemias kujutavad tema varasemad tööd eesti taluinimesi, nende tegevust ja talutube. Peatselt hakkasid teda õlivärvi kõrval võluma must-valged tehnikad. Tema looming koosnebki enamikus söejoonistustest.

Pärast kunstniku Pariisi reisi 1926. aastal kujunes välja Rauale ainuomane stiil. Arhailiselt rasked nurgelised vormid, madalast horisondist kõrguvate siluettide väljenduslikkus ja monumentaalsus meenutavad eesti taluarhitektuuri jõulisi vorme ja rahvalikesse puutöödesse lõigatud lihtsaid ornamente.

Suur osa Kristjan Raua loomingust on seotud eesti folklooripärandiga. Tema joonistustel on saanud esmakordselt nähtava kuju kummalised muinasolendid, tondid ja kratid ning personifitseerunud loodusjõud, lood lendavatest järvedest.

1935. aastal tähistati Eestis raamatuaastat ja ilmus Kristjan Raua illustratsioonidega rahvuseepos "Kalevipoeg", mis leidis tee paljude eestlaste kodudesse. 21 illustratsioonist enamus valmis aastail 1933–1935. Väljaande vinjetid, lehekülgede päisliistud ja initsiaalid telliti puugravüürimeistrilt Hando Mugastolt. Erakordselt suurest tiraažist (10 000) ja ettetellijate arvukusest hoolimata jäi kauni väljaande illustratsioonide uudne kujundikeel 1930. aastail veel paljudele arusaamatuks. 1937. aasta kevadel korraldas Tartu Kunsti ja Kirjanduse Klubi Kristjan Raua loomingu väärtuste väljaselgitamiseks kirjandusliku kohtu, mis on jäänud vanema generatsiooni kultuurimällu kui "Kalevipoja kohus". Kristjan Raud aga jätkas Kalevipoja-teemaliste tööde loomist kuni viimase eluaastani, kuigi see teema polnud enam tema loomingus valdav. Ligi paarsada Kalevipoja-ainelist tööd, peamiselt pliiatsi- ja söejoonistused, on loodud aastatel 1913–1943. Suurejoonelisemad neist kuuluvad kunstniku viljakasse hilisloomingusse 1930. aastatel.

Kristjan Raua viimased tööd olid suured monumentaalsed joonistused, mis valmisid suviti Pedaspeal ja Riguldis. Taotluslikult lakoonilistel ja jõulistel söejoonistustel on kujutatud vanu taluõuesid, kaugusesse suunduvaid teid metsatukkadega, maastikke rukist lõikavate maainimestega. Motiivid eeposest ja rahvaluulest jäävad kunstnikule südamelähedaseks kuni surmani. Kristjan Raud suri 19. mail 1943 Tallinnas.

Muuhulgas on Kristjan Raud valmistanud ka eksliibriseid: "suuremate tööde vahel nagu puhkuseks". Tema esimene eksliibris oli 1900. aastal vend Paulile raamatuviidaks tehtud sulejoonistus. Kristjan Raud on 20. sajandi alguskümnenditel peaaegu ainus eesti eksliibriste viljeleja. Teadaolevatel andmetel on ta loonud üldse 91 eksliibrist ja eksliibrisekavandit, mis on enamasti vabalooming. Kristjan Raua eksliibristel korduvad eesti etnograafiast tuttavad elemendid: kuusekujuline küünlajalg, pilakujalg ehk peerupiht, paljudel on kujutatud hobupeakujulisi unkalaudu.

Ivan Aivazovski


 
    

Ovanes Aivazovski sündis kaupmees Gevorg (Konstantin) (1771–1841) ja Ripsime Gaivazovski (1784–1860) peres.

Tema esivanemad olid Galiitsia armeenlased, kes olid sinna asunud 18. sajandil Türgi Armeeniast. On teada, et tema sugulastel olid Lvivi kandis suured maavaldused, aga mingeid dokumente, mis Aivazovski päritolu üksikasjalikumalt valgustaksid, ei ole säilinud. Tema isa kasutas pärast Feodossijasse asumist perekonnanime Gaivazovski, mis on armeenia nime Hajvazjan poolapärastatud kuju. Aivazovski ise rääkis autobiograafias, et tema isa oli nooruses oma vendadega tülli läinud ning kolinud Doonau vürstiriikidesse (Moldova ja Valahhia), kus tegeles kaubandusega, ning sealt Feodossijasse. Isa oskas mitut keelt. Esialgu läks isa äri edukalt, aga 1812. aasta katkuepideemia ajal ta laostus.

Lapsepõlv ja õpingud

Pärast Feodossijasse elama asumist abiellus isa kohaliku armeenlannaga. Sellest abielust sündis kolm tütart ja kaks poega. Ovanesil oli vend Sargis, kes pärast mungaks hakkamist võttis endale nime Gabriel.

Poisi kunstianne avaldus juba varakult, kuid et pere oli vaene ega jõudnud osta paberit, siis joonistas ta söega valgetele majaseintele. Ta oli ka muusikaliselt andekas ja õppis iseseisvalt kitarri mängima. Esimesena märkas tema annet arhitekt Jakov Koch, kes andis talle ka esimesed kunstialased õppetunnid ning andis talle pliiatseid, paberit ja värve. Koch soovitas ka linna kuberneril Aleksandr Kaznatšejevil noorele andele tähelepanu pöörata. Kaznatšejev saatiski poisi õppima alguses Simferopoli gümnaasiumi ja seejärel Peterburi Kunstide Akadeemiasse, kuhu ta saabus 28. augustil 1833. See oli viimane aasta, kus kunstide akadeemiasse võeti õppureid riigi kulul. Aivazovski asus õppima professor Maksim Vorobjovi maalikunstiklassis.

Aastal 1835 pälvis Aivazovski oma maastikumaalide "Vaade rannikule Peterburi lähistel" ja "Etüüd õhust mere kohal" hõbemedali ja ta määrati prantsuse maalikunstniku Philippe Tanneri abiliseks. Tanner keelas Aivazovskil iseseisvalt töötada, aga Aivazovski rikkus seda keeldu ja esitas kunstiakadeemia 1836. aasta sügisnäitusele viis maali. Aivazovski teosed said heatahtliku kriitika osaliseks, samas kui Tanneri töid kritiseeriti liigse maneerlikkuse pärast. Tanner kaebas Aivazovski peale Nikolai I-le ja keiser käskis kõik Aivazovski maalid näituselt kõrvaldada. Aivazovskile anti andeks alles pool aastat hiljem ja ta määrati Baltimaadest pärit professori Alexander Sauerweidi juurde lahingumaali õppima. Ta oli Sauerweidi juures kõigest mõned kuud õppinud, kui pälvis 1837. aasta septembris maali "Stiil" eest suure kuldmedali. See andis talle õiguse sõita kunstiakadeemia stipendiaadina Krimmi ja Lääne-Euroopasse.


Krimm ja Euroopa (1838–1844)

1838. aasta kevadel saabus Aivazovski Krimmi, kus veetis kaks suve. Lisaks meremaalidele valmis tal ka lahingumaale. Tollal sõdis Venemaa tšerkessidega ja Aivazovski maalis tänapäeva Krasnodari krais Sotši lähedal oleva Šahhe jõe suudmes lahingutegevust pealt vaadates maali "Rühma dessant Subaši orus" (nii nimetasid seda kohta tšerkessid). Maal valmis kindrali Nikolai Rajevski tellimusel ja selle omandas Nikolai I.

1839. aasta suvel naasis Aivazovski Peterburi, kus 23. septembril sai akadeemia lõputunnistuse, oma esimese auastme (14. klass) ja aadlitiitli.

1840. aasta juulis suundusid Aivazovski ja tema klassikaaslane akadeemia-päevist Vassili Šternberg Rooma. Teel peatusid nad Veneetsias ja Firenzes. Veneetsias tutvusid nad Nikolai Gogoliga. Hiljem külastas ta oma venda selles kloostris veel korduvalt. Seal peatus ta Byroni toas – Byron oli samuti selles kloostris viibinud, et armeenia keelt õppida.

Mõnda aega elas Aivazovski Lõuna-Itaalias, peamiselt Sorrentos. Napolis maalis ta selle ümbrusest üle 20 maali. Itaalias arendas ta välja oma töötegemise stiili, mis seisnes selles, et ta töötas vabas õhus üksnes lühikest aega, aga peamiselt maalis oma töökojas. Töökojas taastas ta maali mälu järgi, mis jättis palju ruumi kujutlusvõimele. Tema maali "Kaos" ostis paavst Gregorius XVI, kes autasustas Aivazovskit ka kuldmedaliga. Teda kiitsid kriitikud, sealhulgas William Turner, ja ta pälvis oma piltide eest Pariisi kunstiakadeemia kuldmedali.

1842. aasta alguses reisis Aivazovski Šveitsi ja Reini jõe kaudu Hollandisse ja sealtkaudu Inglismaale. Hiljem külastas ta Pariisi, Portugali ja Hispaaniat. Biskaia lahes sattus laev, millega ta sõitis, tormi kätte ja palju ei puudunud põhjaminekust, nii et Pariisi ajalehtedes ilmusid teated tema hukkumisest. Venemaale naasis ta alles 1844. aasta sügisel.

Edaspidine elu

Aivazovski oli väga viljakas. Ta maalis üle 6000 töö. Seetõttu on tema töid väidetavalt võltsitud rohkem kui ühegi teise armeenia kunstniku töid. Tema loomingu põhiosa moodustavad meremaalid. Tal valmis ka maaliseeria Krimmi rannikulinnadest.

Aastast 1845 elas ta taas Feodossias, kus avas kunstikooli ja rajas ateljee. Aastal 1844 hakkas ta tööle Laevastiku Peastaabi maalikunstnikuna. Alates 1847 oli ta Peterburi Kunstiakadeemia professor. Ta kuulus ka Rooma, Pariisi, Firenze, Amsterdami ja Stuttgardi kunstiakadeemia liikmete hulka. Teda autasustati paljude ordenitega ja ta pälvis admirali auastme.

Aastal 1856 autasustati Aivazovskit Prantsusmaa Auleegioni ordeni ja Osmanite riigi Nizvan Ali 4. klassi ordeniga. Aastal 1874 pälvis ta Osmanite 2. klassi ordeni, 1880 Osmanite impeeriumi teemantmedali ja 1890 sultan Abdülmeciti asutatud Mecitija 1. klassi ordeni.

Aivazovski tegeles aktiivselt oma kodulinna asjadega. Ta huvitus arheoloogiast ja Krimmi arhitektuurimälestiste kaitsest. Ta osales rohkem kui 80 kurgaani uurimises. Tema algatusel valmis 1892 Feodossia–Džankoi raudtee. Oma raha eest ehitas ta Feodossia ajaloomuuseumi uue hoone Pjotr Kotljarevski mälestusmärgiga. Arheoloogia-alaste teenete eest valiti ta Odessa ajaloo- ja arheoloogiaühingu tegevliikmeks.

Aastal 1880 avas ta oma galerii. Galerii hoone projekteeris ta 1845 ise. 1880 avas ta seal näitusesaali, kus tutvustas avalikkusele oma töid enne seda, kui need Feodossiast lahkusid.
Tema testamendi kohaselt läks galerii pärast tema surma linna omandusse. Tänapäeval kannab see tema nime ja on täielikult pühendatud Aivazovski loomingu tutvustamisele.

Aivazovski dokumentide arhiivi säilitatakse Venemaa riiklikus kirjanduse ja kunsti arhiivis, Peterburi riiklikus Saltõkov-Štšedrini-nimelises raamatukogus, Tretjakovi galeriis ning Bahrušini-nimelises riiklikus keskteatrimuuseumis.

Perekond

31-aastaselt, 1848 abiellus Aivazovski Venemaa sõjaväes teeniva inglasest arsti tütre Julia Gravesiga. Neil oli neli tütart, kellest täiskasvanuks said kolm: Jelena, Maria ja Žanna, Aleksandra suri noorelt. Aastal 1860 läks Julia pärast 12 aastat kestnud abielu mehe juurest ära, sest see keeldus pealinna Peterburi elama asumast. Ametlikult lahutati abielu 1877.

1882 tutvus Aivazovski oma teise abikaasa Anna Sarkizovaga. Sarkizova oli rikka kaupmehe lesk ja tema mehe matustel nad tutvusidki. Järgmisel aastal nad abiellusid. Sellest abielust lapsi ei sündinud.

Aivazovski suri 82-aastaselt 2. mail 1900. Veel enne surma lõpetas ta maali "Merelaht", aga oma surmapäeval alustas maali "Türgi laeva plahvatus", mis jäigi lõpetamata. See maal pidi käsitlema episoodi Kreeka vabadusvõitlusest, kus Konstantinos Kanaris laskis Chíose saare juures õhku Türgi admirali laeva. Üheainsa päeva jooksul jõudis kunstnik maali peaaegu lõpetada.

Aivazovski maeti Feodossiasse keskaegse armeenia kiriku aeda. 1903 laskis tema lesk paigaldada marmorist hauakirja. See oli välja tahutud tervest valge marmori plokist ja selle autor oli itaalia skulptor L. Biogioli. Vanaarmeenia keeles oli selle peale kirjutatud armeenia ajaloolase Movses Horenatsi sõnad: "Sündinud surelikuna, jättis ta enesest surematu mälestuse."

Aivazovskile on paljudes maailma linnades mälestusmärke püstitatud. Nende linnade hulka kuuluvad lisaks Feodossiale Simferopol, Jerevan (2003) ja Kroonlinn (2007).
Tema järgi on nimetatud asteroid 3787 Aivazovski, mille avastas 1977. aastal NSV Liidu astronoom Nikolai Tšernõ.

Aivazovski tänapäeval

Tänapäevalgi on Aivazovski maalid kõrges hinnas. Aastal 2008 müüdi Sotheby oksjonil kaks tema maali "Toidujagamine" ja "Abilaev" 2,4 miljoni USA dollari eest. Need maalid käsitlesid USA toiduabi Venemaale 1890. aastatel ja Aivazovski oli need kinkinud Washingtonis asuvale Corcorani galeriile.

Aastal 2004 müüdi Christie'si oksjonil "Iisaku kirik külmal päeval" 1,125 miljoni naelsterlingi eest. Aastal 2009 müüdi samas kaks Aivazovski väikest maali vastavalt 32 ja 49 tuhande naelsterlingi eest ning kaks suurt maali vastavalt 421 ja 337 tuhande naelsterlingi eest. 14. juunil 2007 püstitati Aivazovski maalide hinnarekord: tema maal "Ameerika laev Gibraltari kalju juures" müüdi 2,71 miljoni naelsterlingi eest. Aivazovskile on paljudes maailma linnades mälestusmärke püstitatud. Nende linnade hulka kuuluvad lisaks Feodossiale Simferopol, Jerevan (2003) ja Kroonlinn (2007).

Tema järgi on nimetatud asteroid 3787 Aivazovski, mille avastas 1977. aastal NSV Liidu astronoom Nikolai Tšernõ


Anna Sarkizova. Aivazovski maal (1882)


"Sinine koobas Napoli lähedal". Aivazovski maal



Wednesday 17 April 2019

Salvador Dali

Elulugu

Dalí sündis Prantsuse piiri lähedal asuvas Figueresi linnas 11.mail, 1904. Tema isa Salvador Dalí i Cusí oli advokaat ja notar, kelle rangele kasvatusstiilile vastandus tema naine Felipa Domenech Ferrés. Just Dalí ema oli see, kes poja kunstikatsetusi julgustas. Dalí oli peres teine laps, kuid tema samuti Salvadori nime kandnud vend suri enne Dalí sündi. Kolm aastat noorem õde Ana María kirjutas aga 1949. aastal oma vennast raamatu.

1916. aastal, kui Dalí koos kohaliku kunstniku Ramon Pichot’ga suvepuhkust veetis, avastas ta enda jaoks moodsa kunsti. Järgmisel aastal korraldas Dalí isa poja söejoonistustest koduse näituse. Esimene avalik näitus toimus 1919. aastal Figuerese teatris.Veebruaris 1921 suri Dalí ema rinnavähki. Salvador oli siis 16-aastane ning on hiljem sündmust kirjeldanud kui oma elu suurimat vapustust. Dalí isa abiellus hiljem oma naise õega. Kuna Dalí hindas oma tädi väga, ei olnud sündmuste selline käik talle vastumeelne.

Madrid ja Pariis

1922. aastal kolis Dalí Madridi ja asus õppima kaunite kunstide koolis nimega Academia de San Fernando. Juba siis äratas Dalí tähelepanu ekstsentriku ja dändina. Tal olid pikad juuksed ja põskhabe. Ta kandis mantleid, sukki ja põlvpükse, püüdes järele aimata 19. sajandi inglise esteete. Madridis sõbrunes ta teiste hulgas ka Pepín Bello, Luis Buñueli ja Federico García Lorcaga.

Kõige enam pälvisid kaasõpilaste seas tähelepanu siiski Dalí kubismist inspireeritud maalid. Tol ajal oli kubistlik liikumine Dalí jaoks ilmselt veel segane, sest Madridis ei tegutsenud ühtki seda stiili viljelevat kunstnikku ning Dalí teadmised pärinesid ajaleheartiklitest. Dalí eksperimenteeris ka dadaismiga ning see kunstivool mõjutas ta loomingut kogu elu.

1926. aastal visati ta vahetult enne lõpueksameid Akadeemiast välja, süüdistatuna rahutuste õhutamises. Samal aastal maalis ta realistliku teose "Leivakorv", mis annab tunnistust Dalí suurepärastest joonistamisoskustest. 1926. aastal külastas Dalí esmakordselt Pariisi ja kohtus Pablo Picassoga, keda ta jumaldas. Picasso oli juba kunstnik Joan Miró käest Dalí kohta kiidusõnu kuulnud. Järgnevatel aastatel maalis Dalí mitmeid teoseid, kus võib märgata Picasso ja Miró mõjutusi.

Juba 1920. aastatel võis Dalí töödes märgata jooni, mis jäid domineerivaks läbi tema loomingu. Dalí kombineeris kunstistiile klassikalisest maalist modernse avangardismini. Vanadest autoritest mõjutasid teda Raphael, Bronzino, Francisco de Zurbarán, Jan Vermeer van Delft ja Diego Velázquez. 17. sajandi Hispaania kunstniku Diego Velázquezi eeskujul kasvatas Dalí endale suurejoonilised vuntsid, mis jäid tema lahutamatuks osaks kuni elu lõpuni.

Sürrealism

1929. aastal tegi Dalí koostööd sürrealismi viljeleva režissööri Luis Buñueliga, mille tulemusel valmis lühifilm "Un Chien Andalou" ("Andaluusia koer"). Samal aastal kohtus Dalí oma muusa Galaga. Dalíst 10 aastat vanemast naisest, kelle pärisnimi oli Elena Ivanovna Diakonova, sai hiljem Dalí abikaasa. 1929. aastal olid Dalíl mitmed olulised näitused ning ta liitus ametlikult Pariisis Montparnasse’i kvartalis tegutsenud sürrealistide rühmitusega. Dalí looming oli juba sellele eelnenud kahel aastal tugevate sürrealismi mõjutustega.

Samal ajal oli Dalí ja tema isa suhe sügavas kriisis. Isa ei kiitnud heaks poja suhet Galaga ning arvas, et sürrealistid avaldavad poja moraalile halba mõju. Viimaseks piisaks sai teos "Jeesus Kristuse püha süda", kuhu Dalí oli lisanud provokatiivse lause: "Mõnikord ma sülitan lõbu pärast oma ema portreele". Raevunud Don Salvador nõudis pojalt avalikku vabandust. Dalí keeldus, kartes võib-olla sürrealistide rühmitusest väljaviskamist. Seejärel lubas isa Dalí pärandusest ilma jätta ning keelas tal jalga kodulinna tõsta.

1931. aastal maalis Dalí ühe oma kuulsamatest teostest "Mälu püsivus", millel kujutas pehmeid, sulavaid taskukelli. Üldlevinud tõlgenduse järgi sümboliseerivad painduvad kellad arusaama, mille kohaselt aeg ei ole jäik ega ettemääratud.

Pärast viieaastast kooselu abiellusid Dalí ja Gala viimaks 1934. aastal. Samal aastal külastas Dalí esmakordselt USAd. Tema näitust New Yorgis saatis suur edu. Kuigi suurem osa sürrealistidest toetas vasakpoolset poliitikat, ei olnud Dalí kunsti ja poliitika vahelistes seostes väga kindel. Sürrealistide juhtfiguur André Breton süüdistas Dalíd "uue ja irratsionaalse Hitleri fenomeni" toetamises, kuid Dalí lükkas süüdistused ümber. Dalí oli veendunud, et sürrealism saab eksisteerida ka apoliitilises kontekstis ning keeldus selgesõnaliselt fašismi hukka mõistmast. 1934. aastal visati Dalí sürrealistide rühmitusest välja. Selle peale vastas Dalí: "Mina olengi sürrealism".

Dalí üks peamistest patroonidest oli Edward James. James aitas Dalíl kunstimaailmas läbi lüüa, sest ostis paljusid tema teoseid ning toetas teda kahe aasta jooksul rahaliselt. Nende koostöö tulemusel sündisid kaks sürrealistliku liikumise ikoonilist teost: "Lobster Telephone" ja "Mae West Lips Sofa".

1940. aastal kolisid Dalí ja Gala Teise maailmasõja eest USAsse, kus elasid kaheksa aastat. 
1942. aastal avaldas Dalí autobiograafia "Salvador Dalí salajane elu".


1949 – 1989

Alates 1949. aastast oli Dalí elupaigaks taas Kataloonia. Oma karjääri hilisemas faasis ei piirdunud Dalí vaid maalimisega vaid eksperimenteeris mitmete uudsete tehnikatega. Näiteks oli ta üks esimesi, kes kasutas kunstis hologramme ning mitmetes tema töödes võib näha optilisi illusioone. Dalí oli huvitatud ka loodusteadustest ning matemaatikast ning mitmetes tema teostes võib näha geomeetrilisi vorme.

 
Dalí teater ja muuseum Figuereses.

Lisaks optilistele illusioonidele ning teadusele mõjutas Dalí hilisemat loomingut ka religioon. Tema pühendumus katoliiklusele kasvas. Samuti inspireerisid Dalíd 1945. aastal toimunud Hiroshima katastroof ning aatomiajastu algus. Dalí soovis ühendada kristlikku ikonograafiat ning tuumafüüsikaga seonduvat materiaalset hävingut. Sellest ajast pärineb näiteks teos "La Gare de Perpignan" (1965). 1960. aastatel alustas Dalí oma kodulinnas Dalí-nimelise teatri ja muuseumi rajamist. Kuni 1974. aastani läks sellesse projekti kogu tema energia. 1969. aastal kujundas Dalí Chupa Chupsi logo ning aitas korraldada samal aastal Hispaanias toimunud Eurovisiooni lauluvõistluse reklaamikampaaniat.

1980. aastal halvenes Dalí tervis järsult. Väidetavalt andis Dalí peaaegu seniilne naine Gala mehele kokkusobimatuid ravimeid, mis kahjustasid Dalí närvisüsteemi. 76-aastaselt oli Dalí armetus seisus ning tema parem käsi värises tugevalt.

1982. aastal määrati Dalíle kuningas Juan Carlos I poolt tiitel Marqués de Dalí de Púbol, mis andis Dalíle aadliseisuse. Algselt oli tiitel olnud päritav, kuid Dalí palvel muudeti eeskirju. Oma tänutunde väljendamiseks, kinkis Dalí kuningale joonistuse "Euroopa pea", mis osutus Dalí kõige viimaseks tööks.

Gala suri 10. juunil 1982. Pärast naise surma kaotas Dalí eluisu. Ta kolis Púboli lossi, mille oli Gala jaoks ostnud. 1984. aastal oli Dalí magamistoas tulekahju. Arvati, et tegu võis olla ka enesetapukatsega. Pärast seda vahejuhtumit viidi Dalí tagasi Figueresi. Elu viimased aastad veetis ta endanimelises teater-muuseumis, kus Dalí sõbrad ja teised kunstnikud tema eest hoolitsesid.

Väidetakse, et Dalí hooldajad sundisid meest tühjadele lõuenditele oma allkirja kirjutama, et neid hiljem petuskeemides kasutada. Sel põhjusel on kunstikaupmehed Dalí hilisemate tööde suhtes umbusklikud.

1988. aasta novembris viidi Dalí südamerikkega haiglasse, kus teda külastas ka kuningas Juan Carlos. Dalí suri 23. jaanuaril 1989, kuulates oma armastatud heliplaati "Tristan ja Isolde". Dalí on maetud endanimelise teater-muuseumi krüpti. Hoone vastas on Sant Pere kirik, kus toimusid nii Dalí ristimine ja esimene armulaud kui ka mehe matused. Dalí sünnikodu on vaid kolme kvartali kaugusel. Dalí maalis kokku üle 1500 maali.