Pablo Picasso

Pablo sündis José Ruiz y Blasco ja María Picasso y Lópeze peres esimese lapsena. Tema täisnimi oli Pablo (ka Pablito) Diego José Santiago Francisco de Paula Juan Nepomuceno Crispín Crispiniano de los Remedios Cipriano de la Santísima Trinidad Ruiz Picasso.

Tema isa oli kunstiteadlane, kes tegutses peamiselt kohalikus muuseumis kuraatorina. Picasso esimesed kunstialased teadmised on pärit just isalt, näiteks õlimaalide tegemise oskus. Kogu lapsepõlve kestel külastas Pablo mitmeid kunstikoole, kus tema isa tunde andis. Vaatamata suurele kogemusele, mis nende aastatega kogunes, ei lõpetanud Picasso kunagi Madridi Kunstiakadeemiat. Picasso esimesed kunstikatsetused leidsid aset Barcelonas. Sel ajal toetas teda Jaime Sabartés, kes oli hiljem palju aastaid Picasso sekretär. Tema esimesed teosed olid mõjutatud peamiselt isa eestkostest. 23. eluaastal asus ta elama Prantsusmaale. Sealt said ka alguse tema paljud kunstiperioodid.

Pärast Esimest maailmasõda muutus Picasso radikaalseks patsifistiks. Ta ei võtnud osa Esimesest maailmasõjast, Hispaania kodusõjast ega isegi Teisest maailmasõjast ainuüksi patsifistlike põhimõtete tõttu. Peale Esimest maailmasõda austas ta kõrgelt kommunistlikku ideoloogiat. Picasso sõjaperioodide kuulsamaid teoseid on "Guernica", kus ta kajastas sõjakoledusi ja verevalamise mõttetust.

Pärast Teist maailmasõda astus Pablo Prantsuse Kommunistlikku Parteisse. Mingil ajal jahenes kunstniku suhtumist kommunismi, aga ta ei hüljanud  oma nägemusi ideoloogiast kui ühest riigikorrast. Sellise ideoloogia pooldamine tõi talle ka kaks korda NSV Liidu rahupreemia.

Juba lapsepõlvest peale meeldis Picassole inimestega suhelda, ta lausa vihkas üksindust, välja arvatud juhtudel, kui ta maalis mõnda oma kunstitöödest. Tema sõprade rohkust on raske hinnata, kuigi neid, kes tema töödele otsest mõju avaldasid, ei olegi nii palju.

Suurt osa Picasso töödes etendasid tema naistuttavad. Esimestel Pariisi-aastatel oli tal eriti lähedane suhe Fernande Olivier'ga, naisega, kes teda suuresti inspireeris. Kui Picasso Fernande'i hülgas, soojenesid tema suhted  Eva Gouelega. Picasso kutsus teda hellitavalt Evaks. Picasso armastus selle naise vastu kajastub ka paljudes tema kubistlikes teostes.

1918. aastal abiellus Pablo Picasso Olga Hohlovaga, kes oli elukutseline baleriin. Sel ajajärgul elas Pablo luksuslikku ja kõrgkihile omast elulaadi. Abielupaaril sündis poeg Paulo, teisest kooselust noore kunstiõpilasega sündis Picassol kaks last: Claude ja Paloma.

Järgnesid mitmed lühisuhted ja seiklused: Picasso ei olnud inimene, kes hoiaks oma südame ainult ühele ja ainsale. Kunstnik oli tänu oma laiale sõpruskonnale kutsutud osalema ka mitmetes filmides, millest ta ei loobunud. Filmides mängis ta peamiselt iseennast. Ehedamaiks näiteks võiks tuua “Orfeuse testament”, aastal 1959 valminud linateos.

Kunsti (stiilide) perioodid

Picasso teoseid on sageli kategoriseeritud perioodesse, ehkki tema kunstnikukarjääri hilisemate teoste perioodikuuluvust on ka vaidlustatud. Sellest hoolimata saab eristada järgmisi perioode:

Sinine periood (1901–1904)

Perioodi iseloomustab süngus, sinisetoonilised maalid on mõjutatud peamiselt tema Hispaanias olemisest ja reisimisest, sügavat mõju teostele avaldab ka tema lähedase sõbra surm. Piltidel kujutatakse akrobaate, arlekiine, prostituute ja vaeseid. Eriti iseloomulik on sel perioodil vägivaldse anatoomiakujutamine. Tähtsamateks teosteks võiks lugeda "Vana kitarrimängija" (1903), tema autoportree, "Tragöödia", "La Celestina".

Roosa periood (1905–1907)

Seda ajavahemikku iseloomustab lõbusam ja rõõmsam stiil roosa- ja oranžitaoliste värvidega. Ka siin domineerib maalidel arlekiinide ja akrobaatide rohkus. Tema teosed on mõjutatud Fernande Olivier'st, kes oli skulptor ja kunstnik Pariisis. Rõõmsameelsus teostes on tingitud ka Pablo Pariisis olemise algusaastate romantilisusest ja õhkamisest, mida ta suurlinnas algul koges. Selle perioodi tippsaavutusteks võiks lugeda teosed "Arlekiinide perekond", "Arlekiinide perekond ahviga", "Kaks noorukit", "Tüdruk kitsega", "Alasti poiss".

Aafrika kunstist mõjutatud periood (1908–1909)

Sel ajal on Picasso looming mõjutatud Aafrika motiividest ning Aafrika mandri rahvuste kunsti eripäradest ja tunnusjoontest. Eriti mõjutab teda Aafrika skulptuuride inimesekäsitlus. Selle perioodi tippteoseks on "Avignioni neiud".

Analüütilise kubismi periood ehk cezanne’ilik periood (1909–1912)

Nagu nimetuski ütleb, on tegemist kubismi rakendusega. Selle perioodi peamine mõjutaja oli Picasso jaoks Georges Braque, kelle teostega tema teosed ka suuresti sarnanevad. Teostele on iseloomulik loodusvormide allutamine geomeetrilisele vormile. Maalidest võiks nimetada järgmisi: "Kitarrimängija", "Tütarlaps mandoliiniga", "Willhelm Uhde portree", "Akordionist".

Sünteetilise (kubismi) kunsti periood (1912–1919)

Sellele perioodile on iseloomulikud kollaaž ja paberi lõikus. Mainimisväärseid teoseid: "Kitarr ja viiul", "Muusikariistad", "Itaalia tüdruk", "Naine tugitoolis", "Arlekiin viiuliga".

1950. aastatel pühendus Pablo teiste suurte kunstnike teoste imiteerimisele, ta lõi nende põhjal uusi maale. Teda huvitasid eriti Velázqueze, Goya, Poussini ja Courbet' teosed. Sel aastakümnel pani ta suurt rõhku ka skulptuuride loomisele. Eriti silmapaistvaks said tema teosed Chicagos, kuulsaim neist kannab isegi nime "Chicago Picasso". Selle skulptuuri motiivi ja kujutatut ei oska keegi kindlalt öelda. Arvatakse nagu olevat lind, hobune, isegi naine või lihtsalt üks abstraktne kunstniku üllitis. On huvitav tõdeda, et Picasso loobus saamast 100 000 dollarit säärase šedöövri eest.

Kunstniku elu kaks viimast aastakümmet olid kõige viljakamad tema pika kunstikarjääri jooksul. Pablo kunstilaad sel perioodil oli segu paljudest kunstiliikidest, mis tema teostes ka kajastusid. Pablo tegeles palju vasegravüüriga. Selle aja teosed on tal üsna erootilise kallakuga. Mõned tema teosed ei olnud mitte signeeritud ainult kuupäevaga, vaid numbritega, sest, et ta oli päevas loonud mitu teost. Sellest ajast pärinevad näiteks säärased teosed nagu "Musketäär", "Härjavõitleja ja alasti naine", "Embus" ja üks viimaseid töid, mis valmis 1972. aastal, oli tema enda autoportree.

20. sajandi suurkunstnik suri 8. aprillil 1973 ning maeti Vauvenargues' pargi surnuaeda. Matuste juures oli kummaline, et tema lapsi ei lastud osalema neil peiedel. On isegi teada Pablo Picasso elu viimased sõnad. Need kõlavad "drink to me" („jooge minu mälestuseks“).

Suurkunstniku pärandit maailmale on raske hinnata. Vaatamata omaenda kunstiteoste tohutule arvule armastas ta koguda ta teiste kuulsate maalikunstnike, näiteks Henri Matisse'i töid. Pärast kunstniku surma oli paljude Picasso maalide saatus üpris lahtine. Paljud suurteosed läksid oksjonile, osad kunstimuuseumidesse jne. Tema teoste hinnad oksjonil olid hiiglaslikud, näiteks teos "Pierrette’de abielu" müüdi 51 miljoni dollari eest.

1996. aastal tehti kunstniku eluloofilm "Looja ja hävitaja Picasso".