Pablo sündis José Ruiz y Blasco ja María Picasso y Lópeze
peres esimese lapsena. Tema täisnimi oli Pablo (ka Pablito) Diego José Santiago
Francisco de Paula Juan Nepomuceno Crispín Crispiniano de los Remedios Cipriano
de la Santísima Trinidad Ruiz Picasso.
Tema isa oli kunstiteadlane, kes tegutses peamiselt
kohalikus muuseumis kuraatorina. Picasso esimesed kunstialased teadmised on
pärit just isalt, näiteks õlimaalide tegemise oskus. Kogu lapsepõlve kestel
külastas Pablo mitmeid kunstikoole, kus tema isa tunde andis. Vaatamata suurele
kogemusele, mis nende aastatega kogunes, ei lõpetanud Picasso kunagi Madridi
Kunstiakadeemiat. Picasso esimesed kunstikatsetused leidsid aset Barcelonas.
Sel ajal toetas teda Jaime Sabartés, kes oli hiljem palju aastaid Picasso
sekretär. Tema esimesed teosed olid mõjutatud peamiselt isa eestkostest. 23.
eluaastal asus ta elama Prantsusmaale. Sealt said ka alguse tema paljud
kunstiperioodid.
Pärast Esimest maailmasõda muutus Picasso radikaalseks
patsifistiks. Ta ei võtnud osa Esimesest maailmasõjast, Hispaania kodusõjast
ega isegi Teisest maailmasõjast ainuüksi patsifistlike põhimõtete tõttu. Peale
Esimest maailmasõda austas ta kõrgelt kommunistlikku ideoloogiat. Picasso
sõjaperioodide kuulsamaid teoseid on "Guernica", kus ta kajastas
sõjakoledusi ja verevalamise mõttetust.
Pärast Teist maailmasõda astus Pablo Prantsuse
Kommunistlikku Parteisse. Mingil ajal jahenes kunstniku suhtumist kommunismi,
aga ta ei hüljanud oma nägemusi
ideoloogiast kui ühest riigikorrast. Sellise ideoloogia pooldamine tõi talle ka
kaks korda NSV Liidu rahupreemia.
Juba lapsepõlvest peale meeldis Picassole inimestega
suhelda, ta lausa vihkas üksindust, välja arvatud juhtudel, kui ta maalis mõnda
oma kunstitöödest. Tema sõprade rohkust on raske hinnata, kuigi neid, kes tema
töödele otsest mõju avaldasid, ei olegi nii palju.
Suurt osa Picasso töödes etendasid tema naistuttavad.
Esimestel Pariisi-aastatel oli tal eriti lähedane suhe Fernande Olivier'ga,
naisega, kes teda suuresti inspireeris. Kui Picasso Fernande'i hülgas,
soojenesid tema suhted Eva Gouelega.
Picasso kutsus teda hellitavalt Evaks. Picasso armastus selle naise vastu
kajastub ka paljudes tema kubistlikes teostes.
1918. aastal abiellus Pablo Picasso Olga Hohlovaga, kes oli
elukutseline baleriin. Sel ajajärgul elas Pablo luksuslikku ja kõrgkihile omast
elulaadi. Abielupaaril sündis poeg Paulo, teisest kooselust noore
kunstiõpilasega sündis Picassol kaks last: Claude ja Paloma.
Järgnesid mitmed lühisuhted ja seiklused: Picasso ei olnud
inimene, kes hoiaks oma südame ainult ühele ja ainsale. Kunstnik oli tänu oma
laiale sõpruskonnale kutsutud osalema ka mitmetes filmides, millest ta ei
loobunud. Filmides mängis ta peamiselt iseennast. Ehedamaiks näiteks võiks tuua
“Orfeuse testament”, aastal 1959 valminud linateos.
Kunsti (stiilide) perioodid
Picasso teoseid on sageli kategoriseeritud perioodesse,
ehkki tema kunstnikukarjääri hilisemate teoste perioodikuuluvust on ka
vaidlustatud. Sellest hoolimata saab eristada järgmisi perioode:
Sinine periood (1901–1904)
Perioodi iseloomustab süngus, sinisetoonilised maalid on
mõjutatud peamiselt tema Hispaanias olemisest ja reisimisest, sügavat mõju
teostele avaldab ka tema lähedase sõbra surm. Piltidel kujutatakse akrobaate,
arlekiine, prostituute ja vaeseid. Eriti iseloomulik on sel perioodil
vägivaldse anatoomiakujutamine. Tähtsamateks teosteks võiks lugeda "Vana
kitarrimängija" (1903), tema autoportree, "Tragöödia", "La
Celestina".
Roosa periood (1905–1907)
Seda ajavahemikku iseloomustab lõbusam ja rõõmsam stiil
roosa- ja oranžitaoliste värvidega. Ka siin domineerib maalidel arlekiinide ja
akrobaatide rohkus. Tema teosed on mõjutatud Fernande Olivier'st, kes oli
skulptor ja kunstnik Pariisis. Rõõmsameelsus teostes on tingitud ka Pablo
Pariisis olemise algusaastate romantilisusest ja õhkamisest, mida ta suurlinnas
algul koges. Selle perioodi tippsaavutusteks võiks lugeda teosed
"Arlekiinide perekond", "Arlekiinide perekond ahviga",
"Kaks noorukit", "Tüdruk kitsega", "Alasti
poiss".
Aafrika kunstist mõjutatud periood (1908–1909)
Sel ajal on Picasso looming mõjutatud Aafrika motiividest
ning Aafrika mandri rahvuste kunsti eripäradest ja tunnusjoontest. Eriti
mõjutab teda Aafrika skulptuuride inimesekäsitlus. Selle perioodi tippteoseks
on "Avignioni neiud".
Analüütilise kubismi periood ehk cezanne’ilik periood
(1909–1912)
Nagu nimetuski ütleb, on tegemist kubismi rakendusega. Selle
perioodi peamine mõjutaja oli Picasso jaoks Georges Braque, kelle teostega tema
teosed ka suuresti sarnanevad. Teostele on iseloomulik loodusvormide allutamine
geomeetrilisele vormile. Maalidest võiks nimetada järgmisi:
"Kitarrimängija", "Tütarlaps mandoliiniga", "Willhelm
Uhde portree", "Akordionist".
Sünteetilise (kubismi) kunsti periood (1912–1919)
Sellele perioodile on iseloomulikud kollaaž ja paberi
lõikus. Mainimisväärseid teoseid: "Kitarr ja viiul",
"Muusikariistad", "Itaalia tüdruk", "Naine
tugitoolis", "Arlekiin viiuliga".
1950. aastatel pühendus Pablo teiste suurte kunstnike teoste
imiteerimisele, ta lõi nende põhjal uusi maale. Teda huvitasid eriti
Velázqueze, Goya, Poussini ja Courbet' teosed. Sel aastakümnel pani ta suurt
rõhku ka skulptuuride loomisele. Eriti silmapaistvaks said tema teosed
Chicagos, kuulsaim neist kannab isegi nime "Chicago Picasso". Selle
skulptuuri motiivi ja kujutatut ei oska keegi kindlalt öelda. Arvatakse nagu
olevat lind, hobune, isegi naine või lihtsalt üks abstraktne kunstniku üllitis.
On huvitav tõdeda, et Picasso loobus saamast 100 000 dollarit säärase šedöövri
eest.
Kunstniku elu kaks viimast aastakümmet olid kõige viljakamad
tema pika kunstikarjääri jooksul. Pablo kunstilaad sel perioodil oli segu
paljudest kunstiliikidest, mis tema teostes ka kajastusid. Pablo tegeles palju
vasegravüüriga. Selle aja teosed on tal üsna erootilise kallakuga. Mõned tema teosed
ei olnud mitte signeeritud ainult kuupäevaga, vaid numbritega, sest, et ta oli
päevas loonud mitu teost. Sellest ajast pärinevad näiteks säärased teosed nagu
"Musketäär", "Härjavõitleja ja alasti naine",
"Embus" ja üks viimaseid töid, mis valmis 1972. aastal, oli tema enda
autoportree.
20. sajandi suurkunstnik suri 8. aprillil 1973 ning maeti
Vauvenargues' pargi surnuaeda. Matuste juures oli kummaline, et tema lapsi ei
lastud osalema neil peiedel. On isegi teada Pablo Picasso elu viimased sõnad.
Need kõlavad "drink to me" („jooge minu mälestuseks“).
Suurkunstniku pärandit maailmale on raske hinnata. Vaatamata
omaenda kunstiteoste tohutule arvule armastas ta koguda ta teiste kuulsate
maalikunstnike, näiteks Henri Matisse'i töid. Pärast kunstniku surma oli
paljude Picasso maalide saatus üpris lahtine. Paljud suurteosed läksid
oksjonile, osad kunstimuuseumidesse jne. Tema teoste hinnad oksjonil olid
hiiglaslikud, näiteks teos "Pierrette’de abielu" müüdi 51 miljoni
dollari eest.
1996. aastal tehti kunstniku eluloofilm "Looja ja
hävitaja Picasso".